Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Särava kirikuajaloolase külaskäik Eestisse

02.06.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Helsingi ülikooli kirikuajaloo professor ja usuteaduskonna dekaan Aila Lauha külastas Tartu ülikooli usuteaduskonda ja esines loenguga kiriku sotsiaalsest ja poliitilisest rollist.
Aila Lauha on pärit Põhja-Soomest Sallast, kus tema isa 40 aastat kirikuõpetaja ametit pidas. Isa kogudus jagati sõja käigus kaheks – pool piirkonnast jäi Nõukogude Liidu alale ja pool Soomele. Aila sündis Soome poolel, kolis õpingute tõttu Helsingisse ja jäi tööle sealsesse usuteaduskonda. Tema abikaasa Risto töötab samuti usuteaduskonnas ja peres on kahe peale neli poega.
Teoloogiani jõudmine ja töö Helsingi ülikoolis
Teoloogiat hakkas Aila õppima 1970ndatel, otsustades juba koolis, et tahab näha, kas usk on Soomest kadumas ja kas tolleaegses ühiskonnas veel kirikule kohta on. Nimelt tundus talle, et usu vastu oli palju kriitikat ning ühiskonnas, raadios ja televisioonis oli näha vasakpoolset meelestatust. Oma osa mängis aga kindlasti kirikuõpetaja tütreks olemine.
Usuteaduskond on Helsingi ülikooli vanim teaduskond. Selle alused on samad, mis 1640. aastal Turus rajatud ja 1828. aastal Helsingisse toodud ülikoolil. Erinevalt Tartu ülikoolist, mille usuteaduskond 1940. aastal suleti, on Helsingi ülikooli usuteaduskond alati eksisteerinud. Teaduskond järgib traditsioone, ent on läbi teinud arvukaid muutusi.
Juurde on tulnud uusi õppeaineid nagu kirikusotsioloogia, usupedagoogika ja usuteadus. Haridus ja uurimine on mitmekesistunud ning teaduskond on üks ülikooli suuremaid – seal õpib 2110 üliõpilast. Õpetuse taset peetakse väga kõrgeks.
Lauha õpiajal olid rohkem kui pooled tudengid meessoost, hetkel on aga rohkem naistudengeid. Selle põhjuseks võivad tema arvates olla naiste ordinatsiooni võimalikuks saamine ning tüdrukute paremad tulemused sisseastumiseksamitel.
Helsingi ülikoolis õpib ka eestlastest tudengeid, kelle peaaineks on kirikuajalugu ja kes seal väitekirja kirjutavad, ent teiste peaainete õpilasi on ilmselt rohkem. Erinevate erialade õpilasi hakkas Helsingisse õppima tulema kohe pärast Eesti iseseisvumist.
Helsingi ülikooli suureks plussiks peab Lauha hästi säilinud ja laiaulatusliku slaavi osakonna poolest tuntud raamatukogu. Raamatukogus on väga palju haruldast vana vene kirjandust. Venemaa osana sai keiserlik Aleksandri ülikool igast Venemaal trükitud raamatust ühe tasuta eksemplari.
Eesti-Soome suhted usuteaduses
Eesti ja Soome usuteadlaste suhted on Lauha arvates alati tihedad olnud. Kirikuajaloolased suhtlesid juba 20. sajandil, mil Soome Teoloogilise Ajakirja peatoimetajaks oli professor Jaakko Gummerus. Soome ja Eesti Teoloogiliste Ajakirjade vahel käis aktiivne kirjavahetus. Helsingi ülikooli teoloogilise ajakirja (Teologinen Aikakauskirja. 6/2003) Eestile pühendatud numbris on isegi üks eestikeelne (Jaanus Plaat, «Eesti – luterlik või õigeusklik riik?») ja mitu Soome-Eesti kirikute suhteid puudutavat artiklit.
Eesti kirikust ja rahvusküsimusest 20. sajandi kirikus on väitekirja kirjutanud dotsent Mikko Ketola. Eestit puudutavaid uurimusi on teinud teisedki noored uurijad. Soome Kirikuajaloo Seltsil on suhted Eesti kirikuajaloolastega.
Viimase nelja aasta jooksul on Eestiga tihedamalt suhelnud ka Aila Lauha. Seda tänu Euroopa Liidu rahastatavale projektile «Kirik ja Euroopa integratsioon», milles osalevad 5 maa ülikoolid (Helsingi, Lundi, Münsteri, Glasgow ja Tartu) ja mille rahastusel saavad eri maade uurijad tööd teha.
Eestisse tuli Lauha oma eestipoolse partneri, Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaani Riho Altnurme kutsel ja Soome Instituudi organiseeritud sarja «Soome professorid Eestis» raames.
Soomes on 84,1% inimestest luterliku kiriku liikmed, see on üsna kõrge protsent. 1923. aasta usuvabadusseaduse jõustudes arvati, et suur hulk rahvast lahkub kirikust, ent seda ei juhtunud – veel II maailmasõja järel kuulus kirikusse umbes 96% inimestest. Kirikuliikmete arv on küll pidevalt vähenenud, ent selline olukord on põhjamaades tavaline.
Usklikkusest Soomes
Kõik liikmed ei ole aktiivsed ega isegi kindlad, kas usuvad, ent on mingil põhjusel siiski kiriku liikmed. Liikmelisus on nagu arvamusavaldus ja puudutab mingis eluetapis iga soomlast, olgu siis tegu ristimise, leeri või matmisega, mida kogeb rahva enamik (96% maetakse kristlikult).
Ka leerikoolis käimise protsent on Soomes suurem kui kirikusse kuulumise protsent. Leeris käimine on justkui kultuuri osa.
Aja jooksul on kirik muutunud, muutunud on inimesed. Kõigile see ei meeldi, ent kirik jälgib ajaga kaasnevaid muutusi: uuendab liturgiat, trükiseid jne. Lauha arvates ei ole kirik enam nii ahistav, sellest räägitakse palju vabamalt ja muutunud on nägemus kirikuõpetajast. Soomes ei ole õpetaja kunagi olnud selline härra nagu Eestis, vaid palju rahvalähedasem.
Lauha meelest ei käi soomlane sageli kirikus, ent räägib usust parema meelega kui paarkümmend aastat tagasi. Ka ei teata päris täpselt, mis on kristlik ja mis mitte – kristlik teadlikkus on langenud.
Teisalt tunnevad hämmastavalt paljud Soome noored usu algtõdesid. Lauha loeb gümnaasiumi lõpueksamitel usuvastuseid Soome eri koolides ja korra oli seal selline küsimus, et tuli analüüsida kristlikke sümboleid Jeesuse ristimise pildil. «Tavaliselt vastavad pildiküsimustele meelsasti õpilased, kellel on vähe faktiteadmisi ja siis mind hämmastas, kui noor kirjutas, et maalil ristib Ristija Johannes Jeesust Jordani jões. Et nad teadsid Ristija Johannese ja jõe nime ning et ta ei loetlenud sümbolitena üles vett ja tuvisid, vaid teadsid ka juttu,» räägib Lauha silmade särades.
Soome usuõpetust nimetatakse oma usu õpetuseks. Selle aluseks on kristlik teadlikkus, ent tegu ei ole usu praktiseerimisega. Hoolimata sellest, et usuõpetust on pidevalt tahetud muuta kõigile ühetaoliseks, saavad ortodoksid oma ja juudid oma usu õpetust.
Suurem osa soomlastest ilmselt palvetab, vähemalt vahepeal, aga ei saa öelda, et soomlased oleks sügavalt usklik rahvas. Ent kui inimene on saanud usuõpetust ja informatsiooni, siis on tal teadmine, kust infot edasi otsida.
Luteri kirik on kaua olnud Soome riigikirikuks ja kirikul on ühiskonna elus sõnaõigust sedavõrd, et ükski partei ei julge usu vastu võidelda, kuna see võib peegelduda valimistulemustes. Isegi siis, kui Soomes oli tugev vasakenamus ja valitsesid külma sõja aastad, üritas vaskpoolsete ajaleht teha usuvastast propagandat, ent üritas seda teha usklikke säästvalt.
Kirikuvalitsus püüab kasvatada inimeste rahvustunnet ja arvukust ja teenib ühiskonda õigeid elamispõhimõtteid õpetades, et kodanikul oleks teadmine õigest ja valest.
Uurimistöö ja jagamine
Lauha on uuema aja kirikuajaloo, kirikutevaheliste suhete, 20. saj Soome teoloogiaajaloo jm kõrval uurinud Eesti ja teiste põhjamaade luteri kiriku rolli riigi elus. Tema väitekirja teemaks oli «Soome kiriku välissuhted». Soome-Eesti suhteid uurides tekkis nn Eesti-hobi.
Tartus viibides pidas Aila Lauha koos Riho Altnurme ja Tartu ülikooli usuteaduskonna tudengitega Tammekannu villas seminari teemal «Soome kirik külma sõja ajal». Seminar sai teoks tänu projektile, mille raames Tartu ülikooli teaduskonnad koostöös Soome Instituudi, Turu ülikooli ja Tartu ülikooli Granö keskusega kutsuvad endale külla soome tippteadlasi, kes peavad nii avaliku loengu kui ka kinnise ekspertseminari teaduskonna esindajatega.
Tartu ülikooli keemiahoone ringauditooriumis pidas Lauha tunnipikkuse ingliskeelse loengu teemal «Soome kiriku sotsiaalne ja poliitiline roll 20. sajandi Soomes». Loeng pühendus sellele, kuidas Soome kirik on tahtnud olla rahvakirik ja milline on olnud selle positsioon ühiskonnas. Loeng on jälgitav internetis aadressil http://video.ut.ee.
Margot Vent

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)