Esileht » Arvamused » Arvamus »

Särav nööp ja vilu kuub

14.09.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Mõtlesin esiti vaikida pärast kirikukogult naasmist, lastes resigneerunult usuteaduse instituudi asjadel edasi loksuda oma fataalset rada. Sest midagi uut seal ju EELK vaimulike koolituse osas ei otsustatud. Kõik jätkub vanaviisi, ainult kasinamate tulemuste ja vähemalt poole kallima hinnaga.
Vaikusemullist väljuma ajen­das mind aga Eesti Kirikust (31.08) loetu. Esmalt Marko Tiituse «revolutsiooniline» mõte: Arvan, et viimane aeg on alustada selles küsimuses laiapõhjalist üldkiriklikku arutelu. /…/ Tegemist on kiriku jaoks eksistentsiaalse teemaga. Ja Ove Sanderi üldistus: Loodan, et valdav osa selle eelnõu (3. radikaalne alternatiiveelnõu. – T. K.) poolt hääletanutest tegi seda mingi mõtlemisvea või emotsiooni ajel ega andnud endale tegelikult aru.
Kirikukogul juhtunu meenutas pigem vene ruletti, kus keegi ei osanud ennustada, mis saama hakkab, ja hääletati üsna huupi. Põhjuseks saadikute sund langetada äkkotsuseid ilma piisava aruteluta (rääkimata laiapõhjalisusest). Küllap jäävadki õhku rippuma küsimused, kes vastutab kurioosse olukorra eest viimatisel hädaistungjärgul.
Järgmise kirikukoguni, mil otsustatakse ka UI eelarvet, on aega ning võimalus tagantjärele teha ära kodutöö. Lisaksin sellesse ka oma panuse, selgitades, miks seisis minu nimi viimasel hetkel kirikukogule esitatud nn skandaalse kolmanda eelnõu all (lõpetada UIga ja rajada uus puhtama vaimsuse ja säästueelarvega kiriklik õppeasutus).
Erinevalt Ove Sanderi arvamusest, kelle jaoks on oponendid mõtlemispuudelised või lihtsalt emotsionaalsed, kujunes minu seisukoht senine UI allavett lasta välja pikalt ja valuliselt küpsenud sügava sisemise äratundmisena. Mind hämmastab haridusassessori, aga teistegi kirikukogu liikmete arrogants esmalt nende kuue vaimuliku suhtes, kes julgesid vooluga mitte kaasa minna, ja viimaks tervelt poolte (!) kirikukogu saadikute suhtes.
Et nagu kambake maamatse oma hangude, vikatite ja kaigastega tulnuks Toompeale võimu pöörama! Ometi on nad kõik kogenud vaimulikud, kes pikka aega teeninud maakogudusi, nagu Villu Jürjo või Enn Auksmann. See peaks olema tähenduslik vihje neile, kes ikka veel aru ei saa, kust küll trots senise hariduspoliitika vastu kirikus.
Eesti rahvas on läbi teinud tõsise majanduskriisi. EELK osana rahvuskehast on samade hoovuste kanda. Ainult et masu algas kirikus tunduvalt varem ja tõotab muutuda permanentseks erinevalt muust ühiskonnast, kus ikka veel optimistlikult loodetakse uue edu peale.
Kirik tervikuna on pidanud tegema drastilisi tagasilõikeid kuludes ja elustiilis. Üks väheseid, keda erandlikult on hellitatud, on UI. Kõik teised on pidanud ohvreid tooma, et UI väikese osakesena kirikust võiks säilitada oma doktoriõppe. Sellest ei ole piisanud. Ikka on vähe!
Assessor Mati Maanas on aastaid kurtnud UI kui maailma kalleimat teoloogiaõpet pakkuva õppeasutuse üle: Me ei ole jõudnud äratundmiseni ja üksmeelele, millist usuteaduse instituuti EELK vajab. Meie vähest tarkust näitas juba see, et me üritasime riigiga võidu joosta, kuid mis liig, see liig! Kõigest jäi puudu: õppurite huvitatusest, meie endi tarkusest ja kindlasti rahast. Energia-, ressursi- ja ajakulu oleks tulnud rohkem kiriku kui terviku huvides rakendada.
Pangem hetkeks kõrvale akadeemilised klaaspärlimängud vandlitornis Toompeal ja vaadakem jalge alla mullale, mis kirikut suisa füüsiliselt kannab. EELK püramiid toetub kogudustele. Lihtsad koguduseliikmed on põld, mis peab viimselt toitma ka linnasaksad, ülemad, professorid ja doktorid. Seda põldu tuleb hoida, samuti noid maalappe hooldavaid sulaseid. Narri põldu üks kord, see narrib sind kümme korda vastu!
EELK tulevik ja olemise tähendus ei saa püsima jääda kokkukuivavale välisabile või kinnisvaratuludele. Varem või hiljem tuleb tagasi pöörduda juurte, koguduste juurde ja huvituda, kuidas seal läheb. Küsida, kas tegelikult pikemas perspektiivis on prioriteediks koguduste võrgustiku kui kiriku vundamendi allesjäämine või peaksime iga hinna eest UId kui kiriku kroonijuveeli säilitama (samas niigi hinge vaakuvate koguduste pealt tuimalt matti võttes).
Isegi kui liikmeannetustest otseselt UId ülal ei peeta, oleme kirikuna ühendatud anumatena üks süsteem. On tõsiasi, et kõige nirumadki kogudused on jätkuvalt andja rollis, UI aga tippsaaja osas.
Tahaks siiski loota, et tulevikus UI kui nööp ja EELK kui ülikond nõnda kokku ei sobitataks, et särava nööbi tarvis kärbitaks ülikond parajaks, ning väheste allesjäänud koguduste jaoks jaguks siis ka käputäis riiklikele euronormidele vastavaid teolooge.
Tunnistan, et tegu on pigem väärtustepõhise konfliktiga, kus koosmeele saavutamine pea võimatu ning kus pahatihti psühholoog dr D. Stiebeli sõnul «rääkimine teeb asja hullemaks». Aidaku Jumal meil ära tabada aega, millal rääkida, ja aega, millal vaikida. Andku taltumust üksteist taluda ja ära kuulata. Armastada venda rohkemgi kui vaenlast.

Tiit Kuusemaa
,
diakon, kirikukogu saadik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)