Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Sammunud kaasa kirikuisade võitlusradu

01.12.2004 | | Rubriik: Persoon minevikust

Reedel, 3. detsembril möödub 100 aastat õpetaja ja kirjamehe Johannes Hiiemetsa sünnist.
Uue kalendri järgi 3. detsembril 1904 sündis Narvas raamatukaupmehe Jakob Hiiemetsa peres poeg, kes sai nimeks Johannes. Õppinud Mustvee alg- ja täienduskoolis, tuli tal 16aastasena pärast vanemate vaesumist sõja tõttu iseseisvalt hakkama saada.
Noormees läks Tallinnasse ja sai Lutheri vabrikusse lihttööliseks. Edasi töötas ta erinevates kontorites ning sõjaministeeriumi arhiivis ametnikuna ja lõpetas samaaegselt õppides 1924 õhtukooli, kuid haigestus siis.
Huvi usuteaduse vastu

Võimalus edasi õppida tuli järgmise aasta sügisel. «Usuteaduskonda astusin 1925. a. sügisel. Huvi ja kalduvuse selleks pärisin oma vanemate kodust, kuna mu isa oli aastakümnete jooksul olnud vennastekoguduse lugija,» kirjutab ta oma elulookirjelduses.
Ülalpidamist teenis Hiiemets alul tunde andes, teisest kursusest alates aga Avinurme koguduses jutlustaja ja asjaajajana. 13. veebruaril 1927 laulatati ta Marta Suurega, perre sündis neli last.
Lõpetanud 1929 ülikooli, sooritas ta sügisel vajalikud õpetajaameti eksamid ja määrati prooviaastale Palamusele. Elama asus ta Väike-Maarjasse, kus hakkas kohalikus gümnaasiumis tööle usu- ja ajalooõpetajana.
Vastasseisust hoolimata

Jaanuaris 1930 valiti Johannes Hiiemets kuue kandidaadi seast Väike-Maarja koguduse õpetajaks, 9. märtsil toimus Tallinna Toomkirikus ordinatsioon. Ei olnud aga kerge noore õpetaja elu – algusest saadik leidus koguduses vastaseid, kes ei leppinud tema valimisega õpetajaks.
Et tema ametisoleku esimesel aastal kaotati kogudusest köstri koht, vastuolu süvenes, tekkisid lahkhelid ka kohaliku gümnaasiumi juhatajaga, mida süvendasid arusaamatused õpetaja käitumise tõttu.
Et tülidesse leevendust tuua, palus Hiiemets end ajutiselt mõnda teise kogudusse ümber paigutada. Piiskop Rahamägi otsusega määrati Hiiemets 1. juulist 1936 31. detsembrini 1937 Rõugesse ja sealne õp Valter Viks nimetatud perioodiks Väike-Maarjasse. Olukord ei läinud aga lihtsamaks: Viks oleks hea meelega Väike-Maarjasse jäänudki, Hiiemetsa Rõugesse aga ei soovitud.
Lubati jääda ametisse

Kuna konsistooriumisse saabus kaebusi Hiiemetsa ametipidamise ja eluviiside kohta, korraldati 23. ja 24. aprillil 1938 Väike-Maarja koguduses erakorraline visitatsioon.
«Arvan, et Väike-Maarja sündmustega tuleks kannatada. Ka kogudus peab oma õpetajaga õppima kannatama, leppima, andeks andma ja kogudus ning õpetaja peavad katsuma teineteist leida ning mõista. /…/ Pean nimetama veel ka seda, et õpetaja J. Hiiemets õiendab praegu Doktori-eksameid Tartu Ülikoolis, tahtes siirduda ülikooli töö alale,» kirjutas piiskop Rahamägi käigu kokkuvõtteks siseministeeriumi üldosakonna direktorile.
1932 oli õpetaja Hiiemets uurimuse «Torma kihelkonna ajalugu» eest omandanud magistrikraadi ja kinnitatud jaanuaris 1937 edasiõppijaks usuteaduskonna kirikuloo õppetooli juurde.
Idealismist haaratud

Hiiemetsa tütar Tiiu Pihlak meenutab, et tema isa oli vastuolulise, isegi raske iseloomuga inimene: läbinisti boheemlane, aldis kõigele ilusale, teiste muredele, aga täielik võhik majapidamises.
Ei olnud ümbritsevatel ilmselt lihtne mõista õpetajat, kes süüvis minevikumeeste ellu ja mõttemaailma ning avaldas järjepanu mitu raamatut pühakutest, märtritest ja kirikuisadest: «Aurelius Augustinus» (1935), «Assissi Franciscus», «Thascius Caecilus Cyprianus» (mõlemad 1937), «Martin Luther» (1939), «Taeva Jaan. Lugu vana-Roosa prohvetist» (1937) ja kirikuloost «Õpetaja Quandti rasked päevad».
Oli see nüüd tingitud õpetaja süüvimisest minevikku, sellega kaasnevasse müstitsismi ja ideaaliotsingutest, aga pahandust tal igal juhul tuli: 1930. a Väike-Maarja keskkooli lõpupeol oli pastor esinenud pidukõnega, kus soovitas õpilastel saada ideelisteks kommunistideks ega mitte tunnustada pimesi ühtki autoriteeti.
Kõne äratas muidugi suurt võõrastust ja kui talt küsitud, kas ta tõesti on kommunist, vastanud küsitav, et «ta praegu veel ei ole, kuid püüab kõigest hingest selleks saada», kirjutab tolleaegne ajaleht. Veelkord astunud kirikuõpetaja taolise sõnavõtuga üles kohaliku kaitseliidu lipu õnnistamise pidustustel, nii et tal paluti lahkuda.
Kannatanu ehk siis õpetaja Hiiemets kaebas kõne kritiseerijad laimamise pärast rahukohtusse, kus mõlemad pooled õigeks mõisteti. Mitu korda võeti kaebus arutlusele: kohtualused mõisteti õigeks ja kohtukulud määrati erakaebaja Hiiemetsa kanda, kusjuures kannatada sai pigem viimase reputatsioon.
Kohtunike otsuse kohta kirjutas ajaleht: «Nähtavasti tahtis hra Hiiemets koolipidul edvistada kommunismiga ja oma kasvatamatuses ei tulnud tal mõttessegi, et see on niisama taktitu ja sündmatu kui charlestoni tantsides altari ette minna.»
Ringiga tagasi

Lõpetuseks tuleb öelda, et seesama kommunism ei läinud õpetaja Hiiemetsast kaugeltki mööda: aetuna oma kodust välja, vabastati Hiiemets 1. jaanuaril 1941 omal soovil Väike-Maarja õpetaja kohalt.
Ta kolis perega Tartusse, töötas sanepidjaamas instruktorina, kuni vangistati 27. juunil. Doktoritöö kaitsmine samal sügisel jäi olemata.
Tartu vanglast saadeti Johannes Hiiemets Kirovisse, kus oma 37. sünnipäeval, 3. detsembril 1941 määrati karistus ja saadeti edasi lõuna suunas, kus hukati raske reumahaigena 24. aprillil 1942.
Rita Pokk

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)