Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Sambast südamekujulises pargis

25.09.2013 | | Rubriik: Ühiskond

Puhja koguduse diakon Tiit Kuusemaa jagab oma mõtteid, mis on inspireeritud kohalikust vabadussõja ausambast, mis paikneb kirikuesises pargis ning taastati 1988. aastal.  

Mida räägib meile Puhja sammas oma salakeeles? Sümbolites?
Ta on südamekujulises pargis, südames. Tema tähendus on määratud läbistama me südant; meie ülesanne on hoida ja kanda oma südames nii neid noori mehi, kes andsid oma elu ligi sajandi eest meie, eestlaste vabaduse eest, kui ka neid, kes 25 aastat tagasi tõttasid oma eludega riskides sammast taastama.
Teiseks, sammas ja Kirik kuuluvad kokku, ühte tervikusse. Üks asub läänes, teine – eriti altar! – idas. Selgi on salatähendus, koguni kolmekordne. Lääs (ida vastanduse kontekstis) tähendab kas minevikku, rikutust või maist. Ida aga tulevikku, kirkust, tulevikku (igavikku). Iga inimene, pere, rahvas liigub sel teljel olnust tulevasse, poolikusest sellesse, mis terve ja püha, ajutisest põlisesse.
Kõik kuritegelikud ideoloogiad, seltsid ja riigid on esimese asjana üritanud nõrgestada ja läbi raiuda seda mõttelist telge me teadvuses, võtta me mälu kui kompass, muuta meid ühepäevaliblikaist inimmassiks. Mäluta inimolendid on vaimselt surnud, nad vaid vegeteerivad.
Armeenias käies mõistsin, et nad on tõeline kultuurrahvas, kes mäletab ja väärtustab ennast alates Noast (palju varasemast kui juudid!), üle 3000 aasta! Seda traagilisem oli/on neile türklaste genotsiidi läbi sündinud kultuurikatkestus.
Eestlased on armeenlaste kõrval poisikesed. Kuid meilgi on oma (aja)lugu, ainus põhilisim aare, mis meil on.
Need, kes mõistavad samba salakeelt ega unusta teda, nii nagu ta paarilist idas – altarit, need teavad oma elu kulgu ja sihipärasust. Need tajuvad oma elu mõtet, elu mõttekust üldse. Seepärast on sammas meile ülioluline abimees, kes aitab meil elada, õnnestuda, nägu säilitada.
Puhja on kui võlupaik – palju rikkam ja sügavam kui pealtnäha. Siit on tõusnud, siin on elanud meie rahva kangelased, kes seotud keele ja kirjaga ja aidanud meid kultuuri kaudu saada orjarahvast vabaks Eesti riigiks, äratades meid tummusest, keeletusest, mõistmatusest.
Siin on julgete meeste ja naiste paik, kes suudavad (meele)olusid trotsida ja julgeda olla nemad ise. Puhjat alahindavad ja -vääristavad vaid need, kes ei tunne siinset minevikku ega adu, et see kõik on tegelikult alles, nii nagu kuld või nafta mõne teise rahva jalge all. See aare ei ole kuhugi kadunud, või kui, siis meie mälust, ja sealtkaudu ka meie elust. Me mõtleme, me mäletame ennast (ise) vaeseks. Või rikkaks.
See meie sammas meenutab seda meile. Oma tasaselt tagasihoidlikul moel, nii nagu ka mõni väliselt väeti, kuid elutark vana inimene seda oskab teha, isegi pärast surma.
Andku Jumal meile mõista salakeeli. Lisaks sellele ühele: oma armsale eesti keelele.
Tiit Kuusemaa

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)