Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Samaaria koja perenaine

16.11.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Lea Särekanno ¬ palvekoja perenaine ja inimeste aitaja. Mihkel KukkRapla koguduse diakooniatöötaja, 5. novembril 60. sünnipäeva tähistanud Lea Särekanno on missiooniga inimene.
Kui meditsiiniharidusega Lea 20 aastat tagasi Järvakandi koguduses leeris käis, nägi tollane õpetaja Jaanus Noormägi temas potentsiaali töötegijana kirikus. Usuteaduse instituut oli selleks ajaks alustanud diakooniakoolitusega. Saanud oma esimesed Jumala-kogemused juba lapsena kristlikust kodust kaasa, süvenes Lea nüüd õhinaga teoloogiasse. Näinud diakooniapraktikal Soomes, kuidas maainimesed regulaarselt kodudesse palvetundi kogunevad, tekkis mõte, et nii võiks ka meil olla.
Rapla kirik jäi Lea kodust ligi 20 kilomeetri kaugusele ning väga aktiivset kirikus käimise kommet selle kandi inimestel polnud. Järvakandi (praeguse nimetusega Kehtna) kirik oli küll lähemal, kuid sinna oli oma transpordi puudumisel jälle raskem pääseda. Et Lea vanematekodust pooleteise kilomeetri kaugusele teede ristmikule jäävas Sipelga talus oli parajasti pool maja tühi, tekkis tal idee rajada kirik resp. palvemaja oma külla. Õnneks olid nii Purku põllumajandusühistu, kellele hoone kuulus, kui ka Raikküla vald asjaga päri.
Maja sai hädavajaliku remondi ning sobiva sisekujunduse. Suure töö tegi ära Tallinnas tegutsenud kristliku ühingu Samaaria esimees Vladimir Neeme koos paari vabatahtliku ehitusmehega. Altari, altariristi ja puldi valmistasid kohalikud töömehed, harmoonium saadi välisabi korras.
Kui Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu 19. juunil 1994 Valli küla Sipelga talu Rapla koguduse filiaaliks – Samaaria kojaks pühitses, ei mahutanud palvekojaks kohandatud ruumid rahvast ära. Sealtpeale on toimunud regulaarsed jumalateenistused iga kuu teise pühapäeva pärastlõunal. Olen kogenud, kui tähtis on kirikust kaugemale jääva piirkonna inimestele see, et Jumala sõna ja sakrament tulevad peaaegu koju kätte. Ikka on olnud tulijaid, isegi paar ristimist ja leeritamist on seal toimunud.
Lea mõte oli, et sellest kohast, kus ta kunagi lapsena maja perenaise Maria suurt Piiblit lehitsenud oli ja ühel pildil väga kurva näoga okaskrooniga meest nägi, võiks kujuneda kohaliku rahva jaoks omamoodi diakoonia­jaam. Mõnda aega see isegi toimis, kuid siis väsiti. Ka Leal on nende aastate jooksul olnud nii paremaid kui halvemaid aegu. Mitu aastat põetas ta oma vanemaid, kes mõlemad eelmisel aastal igavikku kutsuti. Rapla haigla psühhoneuroloogia osakonnas töötades peab Lea olema pihiemaks paljudele, kes oma muresid just temaga jagada tahavad.
Mul on väga hea meel, et Lea Särekanno uue jõuga taas aktiivselt Samaaria koja elu selle perenaisena korraldamas ning kohalikke inimesi, ka elu hammasrataste vahele jäänuid, Jumala juurde kutsumas on. Tänavu nelipühal võttis ta Tallinna toomkirikus peapiiskopilt vastu aukirja oma kodukülla kiriku rajamise ja pikaajalise pühendunud kaasinimeste teenimise eest.
Mihkel Kukk

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)