Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Sama paiga kaks palet

20.02.2013 | | Rubriik: Ühiskond

95 aastat tagasi, 24. veebruaril 1918 kuulutati Tallinnas Eesti iseseisvaks.

Hommikul puhkes Võrus tulevahetus punakaardi ja kodanliku Omakaitse vahel. Petseri tänaval langes kinopidaja hr Kull, ilmselt ka esimene ohver iseseisvuse eest Eestis.
Mõlemad juuresolevad ülesvõtted on tehtud Võrus Petseri ja Jüri tn nurgalt, vaatega piki Jüri tänavat kesklinna suunas. Hilisem tehti mõne nädala eest, varasem umbes 1930. aastal. Selles kohas on linna ilme vähe muutunud. Suurima hävingu elas Võru üle augustis 1944, mil foto vaatevälja taha jäänud kesklinn muutus tuha ja varemete väljaks ega taastunudki endisel kujul.

Koolide nurk
Vanemal pildil pole enam lahtiste akendega elamut (vasakul), see lammutati sügaval rahuajal, oli kuulunud jõukale voorimehele. Maja arvel laienes keskkooli spordiväljak.
Nüüd seisavad tänavanurgal vastakuti kaks koolimaja.
Paremal on omaaegne Võru linna II algkool, rahvasuus «Koroli kuul», mille juhatajaks oli aastail 1920–1940 Paul Korrol. Vanemal fotol (vasakul, teine maja) on madal kivimaja, kunagine saksa progümnaasium, mille Võrumaa Rahvahariduse Selts ostis 50 000 rubla eest ja muutis augustis 1918 eesti poeglaste gümnaasiumiks. Direktoriks oli Johan Koemets kuni vallandamiseni nõukogude võimu poolt 1949. aastal. Koolimaja laiendati kahekorruselise tiibhoone ehitamisega, küljega Petseri tänavale. Vana maja seinal Jüri tänaval on mälestustahvel: «Selles majas tegutsesid aastail 1945–1949 koolinoorte vastupanuorganisatsioonid: Skautlus, Põhjala Noored, Noored Partisanid, Sinimustvalge, Ugandi, Eesti Vabaduse Eest ja Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon».

Vabaduse aade
Eesti Vabaduse Eest (EVE) oli selle kooli tüdrukute vastupanuorganisatsioon nõukogude võimule, mille liige Maimu Sild töötas õpetajana arreteerimiseni 1949 Loosi koolis. Nende ridade kirjutaja organiseeris seal klassivendadega vastupanukoondise Kolm Lõvi ja arreteeriti 1961. aastal.
Võru veri ei värisenud ka järgnevail aastail. Töölisnoorte keskkooli õpilane Ain Saar organiseeris 21. oktoobril 1987 kogu maailmas laineid löönud meeleavalduse umbes 4000 osavõtjaga, kus esmakordselt 43 aasta järel kanti Eestis avalikult sinimustvalget lippu.
Vabadussõjas olid Võru lahingud kevadpühade nädalal 1919 otsustava tähtsusega. Punavägi jõudis 1,5 km kaugusele linnast. Ülemjuhataja Laidoner kirjutas käskkirja: Võru mitte mingi hinna eest vaenlasele anda! Siit kulges lühim tee üle Tartu Tallinna, kus oli kokku tulnud Asutav Kogu olulisi otsuseid tegema.
Linnale pole jäänud aga mingit mälestust vabadusvõitlusest. Ainus mälestussammas on püstitatud Võrus Fr. R. Kreutzwaldile – 87 aastat tagasi. Oleme ainus maakonnalinn, kus ei jõutud ka vabadussõja monumendini. Nüüd kaalutletakse hoopis ausammast Venemaa keisrinnale Katariina II-le.
Nagu uuemalt ülesvõttelt näha, on siiski säilinud linna algupärane ilme. 1932. aasta Võru Teataja kirjutab, et linnas on 548 maja, neist 482 puust, 38 kivist ja 28 mõlemast; elanikke on 5004. Linna kutselist teatrit Kannel külastas sügishooajal 4054 inimest.
Tuleviku tarvis on tihti targem hoida vana kui luua uut.
Valdur Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)