Salumaa sajand

18.03.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Sel aastal tähistab meie kirik teoloogiadoktor Elmar Silvester Salumaa 100. sünniaastapäeva. Eesti Kirik avaldab suurmehe mälestuseks tema õpilaste meenutusi, ülevaate Salumaa teoloogilise pärandi tähtsusest tänapäeval, kajastab Salumaaga seonduvaid ettevõtmisi, sealhulgas tähtpäeva puhul ilmuvaid raamatuid. Lugeda saab artikleid Villu Jürjolt, Tõnu Linnasmäelt, Ain Kaalepilt, Peeter Kaldurilt jt.
Õpetaja ja õpilane: Elmar Silvester Salumaa ja Villu Jürjo (paremal). Foto: Villu Jürjo erakogu
1908. aasta detsembris sündis Vara vallas Tartumaal metsniku perre poisslaps, kes sai nimeks Elmar Silvester Teppan.
Ajale iseloomulikult oli eesti rahvale tähtis haridust saada ja nii kolis pere Tartusse. Ajastule iseloomulikult püüeldi eestlaseks-olemise poole: Teppanist sai Salumaa. Teine eesnimi, Silvester, tuli alles vanuigi taas kasutusse. Seda esmalt «Saarde suguharu» poolt, nagu Kilingi-Nõmmelt pärit prof Kalle Kasemaa seda kooslust nimetama hakkas.
1929 lõpetas E. S. Salumaa Treffneri gümnaasiumi. Ametlikus eluloos on kirjas astumine samal aastal ülikooli usuteaduskonda. Mälu varasalv väidab aga, et sisseastumiseksamid tegi ta siiski meditsiiniteaduskonda ja alles vanusele tüüpilised eksistentsiaalsed kogemused ajendasid teaduskonda vahetama.
Südame-usku
Mälu varasalv tähendab nelja «Saarde suguharu» liikmena Veski tänava pastoraadis Kilingi-Nõmmel Salumaa katuse all elatud aastat. See tähendab kõiki neid õhtuid ja hommikuid, mida õpetaja oma jüngritele pühendas, ja mis seal imestada, kui mõne tõe kirjalik versioon ning jututundide mälestus päris kokku ei lähe.
1930. aastate alguses sai dialektilisest teoloogiast teoloogia nn kuum teema. Senised katsed Piiblit demütologiseerida olid osutunud subjektiivseteks, mistõttu Karl Barthi Rooma kirja loengud («Der Römerbrief» ilmus 1918) olid nagu uueks intellektuaalseks teeks. Kui sakslased hakkasid hiljem Barthi Jumala rõõmsaks partisaniks kutsuma, siis Salumaa sai hüüdnimeks Barthi rõõmus partisan, mille üle asjaosaline ise sugugi ei pahandanud.
Saksa akadeemiline kristlus otsib eelkõige mõistuspärast pinget, kiriklik praktika tunneb emotsionaalset kristlust, südame-usku. Seetõttu jäi välispidine kristlus sellele põlvkonnale suurelt jaolt arusaamatuks. Salumaalt teenis see enamasti ära vaid turtsatuse: «Vagad fraasid ja kristlikud kehaliigutused!»
Nii tekkis ka konflikt anglikaani kõrgkiriklusest mõjutatud Rahamäe suuna viljelejate ja «dialektikute» vahel: ajakirjanduses hakkasid Ecclesiasti varjunime all ilmuma teravad artiklid Eesti kiriku praktika kohta. Viimane tilk, doktoritöö eesti jutluste teoloogilise taseme kohta, jäi küll käsikirja ning hävis sõjakeerises Otepää pastoraadis.
Kui pisut periodiseerida, siis esimeseks ajajärguks olekski väga tegus üliõpilasaeg. Juba 1934. a on ta ainsa üliõpilasena Usuteadusliku Ajakirja toimetuses, kirjutab kaastööd Akadeemiale, «Eesti entsüklopeediale».
Tõus professoriks
Ta on tegev Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi juhatuses, ka üliõpilasseltsis Liivika, aga samuti Eesti Kristliku Üliõpilasühingu juhatuses. Järgmisel aastal saab ta magistrikraadi üliõpilase võistlustööna kirjutatud «Dialektilise teoloogia eshatoloogia» eest.
Kolmekümnendatesse jäävad veel kiire tõus süstemaatilise usuteaduse professoriks Eduard Tennmanni ootamatu surma järel ning paralleelselt sellega usuõpetuse õpetaja amet Treffneri gümnaasiumis.
Sõja ajal olid meie juhtivad teoloogid teravas konfliktis kõigi okupatsioonivõimudega – ja loomulikult ka vastupidi. Leiba tuli teenida küll ÕESi mündikonservaatori abina, küll Tartumaa koolide inspektorina.
Perfektse saksa keele valdajana läks Salumaal sakslaste ajal lihtsamalt, siis käis ta välikomandantuurist koolipoissegi välja kauplemas. Venelaste tulles sai varju otsitud küll Otepää, küll Laiuse kiriklas, isegi vabaks saadud esimesest vangistamisest, kus süüdistuseks nõukoguliku kirjanduse hävitamine.
Nurkasurutute relva kasutades
Järgnes ometi kümme ja pool aastat vangilaagrit ning asumist Kasahstanis ja Siberis. Mälestused on haprad. Ma kardan, et kaduma on läinud hariliku pliiatsiga kirjutatud jutlustekogu kaasvangidele, mille ta lehthaaval «vabadusse» saatis.
Viimane aeg oleks digitaliseerida Salumaa mälestusteraamatud «Tiib pandud aastaile õlale», mida ta kirjutas vist nelja köite jagu ja mis võiksid saada osaks eesti rahva ajaloo kullafondist. Igatahes praegu vaieldavale küsimusele, kas on olemas eesti teoloogiat ja mis see on, andis ta vabanedes kindla vastuse: eesti teoloogia on see, mis kirjutab ja kõneleb eesti keeles. Kirjutusmasinast sai nurkasurutute relv.
Ilmselt ei uskunud keegi, et mingil hetkel on Eestimaal sajad tuhanded kirjutusmasinal paljundatud ja köidetud raamatud. Nõnda et Nõukogude okupatsiooni ajast võime kõnelda tagantjärele kui kolmandast käsikirjade ajastust Eestis. Ja Salumaa panus sellesse on aukartust äratav.
See on nii imposantne, et ajaleheartiklisse ilmselt ei saa mahutada isegi pealkirjade loendit: tõlkeraamatud, kokkuvõtted saksa teoloogia vaaladest, teoloogilised tööd eetikast eksegeetikani ja kirikulugu kuni 1962. (!) aastani.
Luulekogud ja ilukirjanduse tõlked (millest tänapäevaseks raamatuks saanud vaid H. Hesse «Nartsiss ja Goldmund»). Ja ühemeheajakiri Teoloogiline Kogumik: tiheda reavahega 140–200-leheküljelised, umbes kümme artiklit sisaldavad kogumikud, millest 1988. aastaks ilmus 54. number. Eesti kirikut ei oleks olemas ilma eestikeelse teoloogiata.
Suurem kui tema aeg
Temperament ei lasknud ka pärast vangla-aastaid ainult raamatuid lugeda. Kui Salumaa 1956. aastal vabanes, ehitas ta Võru õpetajamajakeses välja teise korruse ja lisaks «Evangeelse eetose aluste» nelja köite kirjutamisele sai Salumaast Usuteaduse Instituudis taas süstemaatikaprofessor ja kiriku välisasjade juhataja.
Kui tänapäeval räägitakse vahel, et 65aastaseks saav vaimulik tuleks sundkorras pensionile saata, siis Salumaa laskis end selles vanuses saata Kilingi-Nõmme mitte just väga suure koguduse õpetajaks. Ja siis alles sai alguse see kõige legendaarsem ja võimsam periood. Tõsi, enne surma (jaanuaris 1996) jõudis ta ka mõne kuu pensionil olla.
Inimene võib olla suurem kui tema aeg. Palju arutleti tookord, mida oleks Salumaa suutnud siis, kui elu parimad aastad ei oleks möödunud vangilaagris. Teda võiks ju võrrelda teise, samuti Vara vallas sündinud teoloogi Artur Võõbusega, kelle nime kannab Ameerikas praegu üks instituut.
Ent Salumaale oli kogu intellektuaalsusele vaatamata teoloogia eelkõige kirikuteadus. Ühte ei saa olemas olla teiseta. Ka kõik tema jüngrid ja õpilased läksid kirikutööle: vastu just nendele väljakutsetele ja võimalustele, mida see aeg annab. Aga pagasiks teadmised maailma kiriku varasalvest – eesti keeles ja meeles. Tänu Sulle, Elmar Silvester.
Villu Jürjo,
õpilane

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)