Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Salme Raatma perele ja kirjandusele elatud elu 4. osa

02.09.2015 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust

Salme Raatma kunagise Tõrva ühisgümnaasiumi ees, 1993. Erakogu

4.
See uus algus Soomes tõi Salmele lähemale Rootsi pagulaskonna, vähenes kirjavahetus Liidia Tuulsega, sest Soomest Rootsi helistamine oli odav ja Salme on öelnud, et Soomest oli kuidagi lihtsam ka Bernard Kangro Tulimullale kirju läkitada.
Noored sarkastilised mehed Rootsis nagu Lepik, Mägi, Talve, Kolk ajakirja Sõna ümber, mis ilmus enne Tulimulda, lasid lendu mõiste «kirjutavad prouakesed». Seda silti püüdis Salme endast välja juurida – vahel õnnestus, enamikul puhkudel mitte.
Muidugi oli eri maadel palju üksildasi hingi, kes kippusid oma eksistentsiaalset ängi uputama tindipotti. See oli pool häda, teine pool oli noorte meeste arvates see, et nad saatsid oma luuletusi ja lugusid neile lugeda ja tahtsid isegi trükitud saada! Kümneid aastaid hiljem on Eesti Kirjanike Kooperatiiviga seotud kirjavahetuses siiski mainimist leidnud, et meestekesksus peletas nii mõnegi naisautori eemale või pidurdas avaldamist.
Teine probleem oli formaadi küsimus. Aastatega oli paika sätitud raamatu, nõndanimetatud kooperatiivi raamatu tasakaalu seatud lehekülgede arv ja trükkimise ning saatmise kulud. See raamatu ruuduline konservikarp muutus normiks. Hädas olid luuletajad, lühiproosa kirjutajad ja paksude romaanide autorid, kelle romaan oli liiga paks ühe väljaande jaoks ja liiga õhuke, et jagada võrdselt kahe raamatu vahel.
Võime Janika Kronbergi käsitlusest «Tiibhobu märgi all» (2002) lisaks lugeda, et mittestandardne raamat, see tähendab luulekogu või lasteraamat, eeldas autori rahakoti raudade avamist. Bernard Kangro enda ideed ja raamatud olid muidugi eri arvestuses. Nii peamegi tunnistama, et tegelikult Salme Raatma kogu looming ei mahtunud sellesse Eesti Kirjanike Koope­ratiivi standardformaati, see tähendab, et ei mahtunud kooperatiivi väravaist sisse.
Ometi Rootsi ja Eesti külje all Soomes hakkas Salme rohkem kirjutama luuletusi, arvustusi ja pisiesseid, osa neist Ants Hartmanni nime all. Soomes kujuneb Salme Raatmast see võrratute lastejuttude ja usulise mündiga luuletaja, keda tunneb Eesti kirjandus.
Kui pagulaskirjandusele üldiselt on omane kaotatud paradiisi kujutelmad, siis naiskirjanike sulg oli palju elujaatavam. Elada just seda antud elu, armastada, saada lapsi. Samas sügavam tunnete allhoovus muretseb nende kehva eesti keele pärast ja et nad ei pea noorustuhinas miskiks mäletusi mere taha jäänud kaotatud paradiisist. Luuletaja igapäevased kohustused põrkuvad sageli kirjapandu igavikuliste küsimustega.
Pärast Eesti vabanemist nõukogude ikkest sai Salme katusekambrist Tallinnas Viru tänavas tema rännakute algus- ja lõpp-punkt. Uskumatu vabaduse tunne, et ta võib iga hetk Eestisse tulla või minna, ei jätnud Salmet elu lõpuni maha.
Salme Raatma sulest on ilmunud kuus raamatut lastejutte (koos kordustrükkidega üheksa), seitse kogu luuletusi, üks kogu nagu iseendale jutustatud mõttepilte ja mälestuslikke kultuurikilde. Salme Raatma on kirjutanud poeeme: «Ülekandja Christophorus», «Munk või erak», «Hiiuallik» ja «Pirita peegeldused» püha Birgitta elust.
Luules Birgittale ja Magdala Mariale on nende kahe naise elu nähtud väga lähedalt, lausa isiklikult. «Esimene asi, mida ma Soomes kirjutasin, oli püha Birgitta lugu. Oli ta ju kaheksa lapse ema. Mina viie lapsega tundsin midagi ühist temaga. … Minagi pean ühe uue algusega hakkama saama. Minule oli see enda vabaks kirjutamine. Kahekõne püha Birgittaga aitas mul tol hetkel elada.»
Poeg Gustav on tõlkinud Salme Raatma luulet saksa keelde: «Spiegelungen im Gespräch mit der Hl. Birgitta von Schweden», 1997. Kõigi oma viie lapse sünni puhul on Salme kirjutanud luuletuse ja Herbert on nad ümber kirjutanud päevikusse.
Salme Raatmal on juttude kogu «Sinised õunad ja teisi jutte lastele» ning soomekeelse luule ja miniatuuride kogu pealkiri «Omenapuuni» on võetud Salme esikkogu «Päev ootab sind» (1982) neljaosalise luuletuse «Mu õunapuu» järgi. Soomes omandatud suvilas istutas Salme oma lastele ja lastelastele nimelised õunapuud, nagu kunagi kaotatud aegade taga istutati Aindujaagu aias Helme ligidal vanaisa kuivanud puu asemele temanimeline õunapuu.
(Lõpp.)
Tsitaadid pärinevad autori lindistustest aastatel 1993–2001.
Vallo Kepp

Artikli aluseks on ettekanne Pirita kloostris peetud Salme Raatma mälestusüritusel.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)