Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Salme Raatma perele ja kirjandusele elatud elu 2. osa

19.08.2015 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust

2.

Tema enda sõnul: «See seitsmesaja-aastane valitsemine ja elu siin armsal Gottesländchenil – Maarjamaal, see likvideeriti kolme nädalaga ära, nagu oleksime mänguasjad, mis tõstetakse ühest kohast teise ja pannakse kusagil karpi, et nüüd lõpetame selle mängu ära ja algab üks teine.»
Vajadus mõtete korrastamisel tulemus kirja panna muinasjutu või luuletuse kujul saatis Salmet kogu elu, niisamuti kui vajadus päevikusse märkmeid teha. Muide, abielludes sai mehega kokku lepitud, et päevikut peetakse ühiselt ja esilekerkinud probleemid arutatakse läbi ka päeviku lehtedel. Nii toimitakse juulini 1951, edasi jätkab Salme üksinda.
Esimene muinasjutt, hea usu peale Marie Underile Saksamaalt Tallinna saadetud ja tema poolt trükki toimetatud, ilmus juba 1943. aastal. Siitpeale kujuneb tulevane kirjanik lastejuttude, kristlike vagajuttude ja muinasjuttude kirjutajaks saksakeelses ja eestikeelses kultuuriruumis.
Õpetussõnad on Salme Raatma oma lugudesse osavalt sügavale tegevuse sisse peitnud. Selge ja lihtne elust enesest võetud sõnavara lausa kutsub lugusid lapsele ette lugema. Seda sõnade kokkuhoidu õpetasid autorile Saksa ajakirjade lastelehekülgede täheruume lugevad toimetajad.
Sõjajärgsete aastate Saksamaal polnud mõeldavgi lastega avalikult eesti keelt rääkida ei kodus ega kirikus. Kirikuõpetaja ja pastoriproua elu määrasid kohalikud sajanditepikkuse ajalooga traditsioonid ja raamid ning sinna hulka ei kuulunud õpetajaproua loominguline tegevus keeles, mille kadunud riigi – Eesti riigi – mainiminegi tõi pastoraadi külalistetuppa poliitika jäist hingust.
Kõigele vaatamata õnnestus Salmel luua kontakt ka eesti pagulaskirjanikega. Kui 1947. aastal ilmus Salme Raatma nime all ajakirjanduses viis lugu, 1948 kolm, 1950 ja 1954 üks saksakeelne muinasjutt ja eestikeelsed luuletused lastele, siis aastal 1955 oli juba 23 trükis ilmunud pala.
Salme Raatma bibliograafia annab sel perioodil viisteist auhinnatud muinasjuttu ja lastelaulude kogu, mis ikkagi ei ole pääsenud trükki. Kirjaniku üksindus ja suhtlemisvõimaluste piiratus Saksamaal mängisid siin oma osa. Viiekümnendate teises pooles ei pannud väikese küla inimesi enam imestama kirikuõpetaja prouale laiast maailmast saabunud korrespondents.
Teise ilmasõja tragöödia lõpul pääses Eestist pagulusse ligi 75 000 eestlast ja maailmasõjajärgses eesti kirjanduses toimus Jaan Unduski sõnul «geograafilise ruumi plahvatus» – lugejad ja kirjanikud paisati laiali üle maailma. Valev Uibopuu sõnul aga tuli pagulusse ligi 34% eesti kirjanikkonnast ja ainult 6% lugejaskonnast.
Mida peaksime meelde jätma Salme Raatmast Eesti kirjanduse kontekstis? Milline oleks olnud Salme kirjutajasaatus, kui tema lastele mõeldud jutukogud oleksid hoopis rohkem leidnud avaldamist. Ja ometi, kui palju kurdeti paguluses lastele mõeldud raamatute vähesust!
Olen Salme Raatma käsikirjalist lasteluulekogu käes hoides mõtisklenud, miks jäi «Meie pere. Laule lastele» 1958. aastal trükkimata. Kas tädilik didaktika rõhus väikest lugejat? – Ei. Kas värsside religioossus surus peale? – Ei, nagu võite Salme Raatma 2009. aastal avaldatud ja kunstnik Maarja Unduski poolt sümpaatsesse kuube riietatud luulekogu «Õhtused laulud» lugedes ise veenduda. Kas kirjastaja ei tulnud ots otsaga kokku? Ei tea. Tegemist on heatasemelise lasteluulega, mis sai ilmuda postuumselt alles pool sajandit pärast võistlusele saatmist.
Peame otsima põhjusi kirjastamispoliitikast, isegi poliitikast. Juba on märgatud, et noored naiskirjanikud paguluses olid nagu kiiremini kohanenud, põdesid pisut teistmoodi kaotatud paradiisina näivat minevikku, seisid lootusrikkamatena keset elu – sest elu vajas elamist, lapsed saamist ja kasvatamist. Muide, arst Liidia Mägi on kirjeldanud, kuidas mõned põgenikud keeldusid kaasakahmatut lahti pakkimast ja ootasid aastate kaupa tagasipöördumise võimalust. Kuidas sa trükid keset minevikuihalust, tagasipöördumise lootust, kohvritel istumist argipäevaseid lastejutte ja lasteluulet?
Salme saabus esimest korda Eestisse 1963. aastal. Tuumapommide katsetuste kõrgaeg oli möödas, ka vesinikupomm oli kõmatanud mõlemal pool raudset eesriiet. Nikita Sergejevitš Hruštšov sai mõnitavalt teatada teisele poolele raudeesriide taha, et algul pidime võtma Novaja Zemljal katsetusteks sajamegatonnise, aga võtsime 50se – tahtsime säästa Moskva aknaid!
Vanem kirjanikkond Adsoniga eesotsas vihkas ja kartis mõistet koeksistents ja ega me tea siiamaani, kes pani ühte katlasse kommunistliku režiimi ja kõik kodus elavad eestlased, et nendega suhelda ei tohtinud. Kes töötas välja sallimatuse ideoloogia tavalise inimese tasandil, et näiteks Manas avaldatud Kodu-Eesti kirjandust võeti algul vastu kui isamaa aadete reetmist ja pühaduseteotust.
(Järgneb.)
Vallo Kepp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)