Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Salme Raatma perele ja kirjandusele elatud elu 1. osa

13.08.2015 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust

Salme Raatma Pikasillal. Erakogu

1.

Salme Raatma elas meie keskel aastatel 1915–2008. Kodutalus oli komme iga lapse sünni puhul istutada nimeline õunapuu. Kümmekond aastat hiljem hakati ehitama uut eluhoonet ja Salme puu istutati teise kohta. Salme nägi selles ettekuulutust pagulaspõlvele.
Salme Raatma, enne nimede eestistamist aastani 1935 Rosenberg, sündis Viljandimaal Helme vallas Liinakülas Aindujaagu talu peremehe tütrena. Õppis Helmes ja Tõrvas ning 1933–1938 Tartu ülikoolis kunstiajalugu, kirjandust ja etnograafiat. Õpingute ajal töötas ta Eesti Rahva Muuseumis kataloogijana. Sellest ajast on säilinud muuseumis proseminari- ja seminaritööd: «Eesti torupill» 1937 ja «Vikatiteritamise viisid Eestis» 1938. Kooliajal oli tulevasel luuletajal võimalus mitmel korral kaasa elada poeeside kuninga Henrik Visnapuu esinemistele Helmes ja Tõrvas ning ERMi kataloogiruumis sai pisut juttu ajada seal töötava Arbujate luulerühmituse liikme August Sangaga.
Abiellumine pastor Herbert Alexander Rosen­steiniga 1938. aastal viis noorpaari Eesti teise otsa Noarootsi. Valdavalt rannarootslastega asustatud alal sai abikaasa vikaarpastori koha. Vaevalt sai noor perekond kohaneda ja sisse elada, kui Eesti vabariiki tabas pealesunnitud baaside aeg. Nõukogude Vene baaside ajal lubasid pastoraati majutatud 120 Vene sõjaväelast ühte tuppa surutud perekonnal isegi kööki kasutada!
Sakslaste kodumaale kutsumine 1939 viis Salme ja Herberti Eestist Saksamaale. Oli ju Salme ja Herberti laulatuse salm Helme kirikus võetud Toobiti raamatust: «Mine koos selle inimesega, aga Jumal, kes taevas elab, andku teile head teed ja tema ingel mingu teiega» (Tb 5:17). Salme ristiema kirjutas pika kibeda kirja: Sina oled meie perekonna häbiplekk – sina jooksed sakslaste sabas minema! Tänapäeval vaatab taevas ülevalt Helme kiriku tühjakspõlenud müüridesse sisse.
Laev väljarändajatega pardal seisis mitu päeva Tallinna reidil. Seda aega mäletas Salme katkendlikult läbi pisarate Tallinna silueti silmitsemise ja lõppematute nutuhoogudega talle määratud koikul. Laev lahkus Tallinnast 16. detsembril 1939. «Saksamaa randa jõudsime suure ja sügava lumega ja sealses talves sündis meie esimene laps ja minu esimene muinasjutt. Seal oli üks lumme mattunud kaluriküla nimega Dievenau.»
Sõja puhkedes võeti Herbert vaatamata baltlastele antud vastupidistele lubadustele ikkagi 1941. aastal Idarindele sõjaväkke tõlgiks ja langes vangi Prantsuse kanali ääres augustis 1944. Ligi kaks aastat ei teadnud Salme oma mehe saatusest midagi. Ränkadel rännakutel rindejoone ja eri tsoonide jalus koos kahe lapse, lastekäru ja kahe kohvriga olid igal pool lootuskiirteks kohalikud pastoraadid leivapalukese ja eelkõige hea nõuga.
Vene tsoonist pääsemine ameeriklaste omasse – «7. septembril 1946 läksime üle võrratu päikest täis aasa eikellegimaal pärast öist helgiheitjate tulevärki üle piiri ameeriklaste poolele» – ja Herberti vangist kojutulek olid Salmele rahuaja alguseks. Pikemaaegsed elamispaigad olid Schlichtingsheimi 1940–1945) ja 14 aastat Bachhauseni kiriklas Baieris.
«Helme kiriku kellad meie koduni ei kostnud, või siis väga harva tõi tuul mõne löögi nelja kilomeetri taha. Hobusega teel olles kostus küll, isegi surnuaia kabeli kellake. Bachhauseni kiriku kelli löödi kell seitse hommikul, kaksteist, kuus ja üheksa õhtul. Torn oli õue kohal, löömise ajal ei saanudki rääkida. Töö jäi katki, mehed võtsid mütsid peast. Vana katoliku ajast pärit kristlik komme säilis. Meie peres sel hetkel vaikiti ja pandi käed palveks kokku. Ja nii neliteist aastat.»
Salme Raatma on üks väheseid eesti kirjanikke, kes on läbi teinud baltisakslaste kojukutsumise traagikarohke teekonna.
(Järgneb.)
Vallo Kepp

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)