Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sallivuse piirist kiriku ja ühiskonna vahel

08.12.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Saksamaal on kuumaks arutlusteemaks moslemite integratsioon läänelikku ühiskonda. Tähelepanuväärne seejuures on, et tekkinud avaliku arutelu käigus avaldavad oma seisukohti poliitikud ja ajakirjanikud, teoloogid ja terrorismi eksperdid, aga meedia abiga lõpuks ka päris «tavalised inimesed tänavalt». Nii on näiteks pearäti küsimus saanud «avaliku arutelu objektiks» ehk «avalikuks asjaks». Ühed väidavad, et pearättidega tütarlapsed on mõjutatud islami fundamentalismist. Teised, et ei pruugi olla, kuid enamus neist käib siiski sellistes moðeedes, kus kuulutatakse islami äärmuslust. Neile lisanduvad veel kolmandad ja kolmekümnendad, kellel igaühel on oma seisukoht.
Probleem on Saksamaal kahtlemata sügav ning teatud kaudne seos (terrorism, islami fundamentalism, pearätt) võib ju ka olemas olla, kuid kas see õigustab survet igale pearäti kandjale, ka neile, kes fundamentalismi ei poolda?
Analoogilist ühiskonna survet võib lääne ühiskonnas kogeda ka kristlik kirik. Hiljuti lugesin uudist ühe kiriku pastorist, kes tagandati ametist, kuna tema homoseksuaalsus oli vastuolus kirikus kehtivate normidega. Taas leidus hulganisti «ühiskonnaliikmeid», kes tekitasid netikommentaarides uudise ümber «avaliku arutelu», milles anti lõpuks negatiivseid hinnanguid ka kristluse ja kiriku kohta üldiselt. Miks peab olema igaühel «õigus midagi arvata» sellest, kas moslemitest tütarlapsed kannavad pearätti või kas pastor võib olla praktiseeriv homoseksuaal?
Tänapäeval on nii, et iga inimene peaks olema ühe teatud riigi kodanik. Selle riigi ühiskonna liikmed ja nende moodustatud kodanikeühendused peaksid kõik tunnustama riigi põhiseadust. Sellelt aluselt lähtudes jääb nendele vabatahtlikele ühendustele (sealhulgas ka kirikutele) väga lai vabadus kehtestada nendesse ühendustesse kuuluvatele inimestele reegleid, kusjuures ühe rühmituse tavad ja reeglid võivad olla vastuolus teiste rühmituste omadega. Näiteks ei nõustuks anonüümsed alkohoolikud ilmselt reeglitega, mis kehtivad mõnes veinisõprade klubis või üliõpilasseltsis. Kuid see pole ka nende asi, sest millised normid ühes sellises ühenduses kehtivad, pole «iga kodaniku» ega ka «avalik asi». On kitsalt usuühenduse asi, milliseid usulisi riideid selles kantakse või kas praktiseeriv homoseksuaal võib olla vaimulikuks.
John Locke avaldas aastal 1689 «Kirja sallivusest», milles rõhutas, et kirik on vabatahtlikkusel põhinev inimeste ühendus ning usuline sallimatus on võimalik vaid kiriku sees. Ehk, kirikul on õigus kehtestada kirikusiseseid reegleid ning nendele mitteallujaid kirikust välja heita, kuid väljapoole kirikut kiriku võimu hukka mõistma ei ulatu.
Tollal oli probleemiks riigikiriku sallimatus teisitiuskujate suhtes. Ilmselt tänu ka Locke’i kirjutisele laienes usuline sallivus toonasel Inglismaal anglikaanide kõrval ka nonkonformistidele (katoliiklastele laienes rohkem kui sajand hiljem). Tänapäeval on probleem kaldunud vastassuunda – riigikirik (või riik koos kirikuga) ei surva enam ammu teisitiuskujaid, küll aga kipuvad teisitiuskujad suruma oma arusaamu peale kirikule.

Alar Kilp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)