Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sallivus ei ole ükskõiksus

15.09.2006 | | Rubriik: Arvamus

Mõiste «sallivus» ei ole võõras
kristlusele, kus leitakse: inimest tuleb austada inimesena, kohustuseta jagada
tema veendumusi. Kultuurilisest tolerantsusest kõneldi rahvusvahelisel
konverentsil Tartus.

Sallivust määratleda on üllatavalt
keeruline. Internetis rippuv entsüklopeedia Vikipeedia väidab: «Sallivus ja
sallimine ehk tolerants on inimese omadus leppida teistsuguste arvamuste,
uskumuste, hoiakute, tavade, kommete, ideoloogiate või kultuuridega.»

Tavakasutuses mõistetakse sallivuse all
meelsuse või käitumise mõõdukust, leplikkust.

Sotsiaalpedagoog Marju Aas kitsendab
definitsiooni: «See on hoiak, mille puhul isik, kes vastandatakse tema omast
erineva hoiaku või arvamusega, otsustab mitte sekkuda ja laseb erimeelsusel
edasi eksisteerida.»

Sotsioloogid on ühte meelt: sallivus ehk
tolerants on tänase maailmakorra nurgakive – sallivuse arendamine on
võtmeküsimuseks kooselu korraldamisel kogu maailmas. Sallivus võimaldab ajaloo,
kultuuri ja identiteedi poolest erinevate inimgruppide rahulikku
kooseksisteerimist.

Sallivus ei tule ükskõiksusest

Ülaltoodust jääb mulje sallivusest kui
tingimusteta relatiivsusest, nõudest tunnustada olemasolevat sellele
(kriitilist) hinnangut andmata. Mis ongi omane postmodernsele ajastule. Ent,
sallivus ei tulene ükskõiksusest. Sallivus ei pruugi sündida heakskiidust.
Sallivus ei välista kriitikat.

Esmaspäeval, 11. septembril meenutas kogu
maailm viis aastat tagasi New Yorgis toimunud katastroofi, mis vallandas siiani
kestva sündmuste ahela.

Marju Aas arutleb: terrorismi ja kurjuse
«teljeriikide» vastastest sõjalistest aktsioonidest kumavas maailmas on
muutunud eluliselt oluliseks küsimus, kuidas liberalistliku riigi kodanikena
suhtuda mitteliberalistlikke väärtusi pooldavatesse (rahvus)gruppidesse,
liberalistlikus riigis elutsevatesse mitteliberalistlikesse vähemustesse?

Sallivus ei pruugi olla üksnes positiivne
omadus. Sallivusest kui negatiivsest nähtest räägitakse siis, kui juttu on
suhtumisest korrarikkumistesse ja kuritegudesse. Olgu siin näiteks
Maailmakaubanduskeskuse õhkimine.

Peapiiskop emeeritus Jaan Kiivit on
selgitanud sallivuse mõistet kristluses (ettekanne Eesti Evangeelse Alliansi
konverentsil Balti Misjonikeskuses 10. märtsil 2001). «Küsimus on nn uues
sallivuses või uues tolerantsuses,» ütles kirikupea ning jätkas: «vanas mõttes
tähendas sallivus, et inimese usku, tõekspidamisi, käitumist jne tuleb
respekteerida. Inimest tuleb austada inimesena, ilma, et peaksime tema
veendumusi jagama. See on olnud kristlik seisukoht.»

Kadunud peapiiskop on arvanud, et nn uus
sallivus esindab totalitaarset relativismi, kõige täielikku suhtelisust: tõde
ei ole olemas, on olemas ainult hulk erinevaid võrdväärseid tõdesid. Jaan
Kiivit taunis sellist suhtumist.

Võimalikku sallimatust külvab hirm

Tartu filmifestivali TarTuff raames 30.
augustil Tartu ülikooli raamatukogus aset leidnud konverents tõi esinejaid
seitsmelt maalt, et arutada võimalusi arendada sallivust. Konverentsi teemaks
oli valitud «Kultuuriline tolerantsus rahvusvahelises perspektiivis».

Ürituse üks Eesti-poolseid korraldajaid dr
Aune Valk Tartu ülikoolist avas teemat: «Lisaks sallivuse mõistelisele
lahknevusele võib eestlaste sallivuse-taseme määratlemisel raskusi valmistada
selle kahe peamise põhjuse – ohutunde ja uudishimu – erisuunaline mõju.» Üheks
peamiseks põhjuseks sallimatuse tekkel või vähesel sallivusel on Valgu
hinnangul turvatunde puudumine.

1990. lõpus sotsioloog Iris Pettai ja Ivi
Proosi poolt läbi viidud integratsiooniteemalised uuringud näitavad, et
eestlased tunnevad end jätkuvalt ohustatuna siinsete venelaste tõttu. Rahvuse
väljasuremist ja seega pidevat ohutundes elamist genereerib ka madal iive,
väljaränne ning teised globaliseerumise mõjud.

Teise faktorina iseloomustab Valgu
hinnangul sallivuse olemasolu või selle puudumist mitmekesisuse kui sellise
väärtustamine. Jääb mulje, et eestlastele on üldiselt iseloomulik huvi ja
respekt kultuurierinevuste suhtes.

Liina Raudvassar

Üks kommentaar artiklile “Sallivus ei ole ükskõiksus”

  1. KalleLindi ütleb:

    Kui väga täpseks minna, siis on sallivus kõikelubatavuse vastand. Rääkida sallivusest ja mõelda selle all kõikelubatavust on kogu dekaloogi räige eiramine.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)