Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Saladus on avalikuks saanud

11.01.2006 | | Rubriik: Jutlus

Kord ütles ühe
sõsarkiriku pastor mulle: «Sa võid küll olla kristlane, aga sa ei saa
tunnistada, sest sulle pole antud Vaimu.» «Kuidas nii,» vaidlesin mina, «olen
saanud Püha Vaimu ristimises, nagu kõik teisedki kristlased.» «See pole sama,
Vaim valib, kellele ta täieliku tunnetuse annab ja kellele mitte. Sina pole Vaimult
raputada saanud, seega sul pole temast midagi tunnistada.» ….

Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei
tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest
ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui
ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas
ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega,
et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes. Tarkusest me
kõneleme täiuslike seas; ent mitte praeguse ajastu ega selle kaduvate
valitsejate tarkusest, vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest,
mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse
ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud,
ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Kuid nõnda nagu on kirjutatud:
«Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud –
selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.» Aga meile on Jumal
selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.

1Kr 2:1–10

Kord ütles ühe sõsarkiriku pastor mulle:
«Sa võid küll olla kristlane, aga sa ei saa tunnistada, sest sulle pole antud
Vaimu.» «Kuidas nii,» vaidlesin mina, «olen saanud Püha Vaimu ristimises, nagu
kõik teisedki kristlased.» «See pole sama, Vaim valib, kellele ta täieliku
tunnetuse annab ja kellele mitte. Sina pole Vaimult raputada saanud, seega sul
pole temast midagi tunnistada.» Minu jaoks oli edasine vaidlus mõttetu, kuigi
ma öelduga nõus polnud. On ju küll neid ringkondi, kelle jaoks Vaim tähendab
erilist, vapustavat kogemust, mitte vaikset ligiolekut. Aga et ma seepärast
Jumalast tunnistada ei tohiks?!

Kõik inimesed on samal kombel üles ehitatud
– nad on kehalised, hingelised ja vaimsed olendid. Aga kõik inimesed tõepoolest
ei ole saanud Jumala Vaimu. Kas ka mitte kõik kristlased? Ega Pauluski otsest
vastust anna.

Oma pöördumist alustab Paulus meenutusega,
kuidas ta Korintosesse tuli – nõrga, ara, kartlikuna, ebakindlana oma töö
tulemuslikkusest. Ta ei püüdnud oma kõnes ja kuulutuses hiilata tarkusega, vaid
toetuda ainuüksi Jumala Vaimule. Küsimus tarkusest oli just Korintose
kristlaste endi tõstatatud. Võib ju olla nii, et on lihtsalt usklikke ja
selliseid, kes on midagi enamat kui usklikud, «superusklikud». Algkeele sõna
teleioi – täiuslikud, tähendab ju inimest, kes on läbinud kõik pühitsusastmed,
kes on saanud osaliseks kõrgeimast teadmusest. Paulus ütleb: küllap oskame
meiegi nendele «ülitarkadele» tarkust kuulutada, aga see pole enam selle
maailma tarkus, vaid Jumala tarkus.

Taas kord seab Paulus vastamisi
inimliku  ja jumaliku, inimese tarkuse ja
Jumala tarkuse. Paulus kasutab kahel korral järjest juudi ilmutuskirjandusest
pärit sõna aioni, mis on tõlgitud esmalt «selle maailma» ja seejärel «selle
ajastu» tarkuseks. Selle ajastu ülemad ei ole poliitilised võimuhaldajad, kuigi
just nende langemisest võiks siinkohal rääkida, vaid ingli- ja vaimuväed. Kui
kirja algusosas (1Kr 1:23) mõtles Paulus Jumala tarkuse all kuulutust
ristilöödud Kristusest, mis on pahandus ja jõledus, siis siin on Jumala tarkus
selle laiemas, kogu kristlikku mõtlemist ja teoloogiat hõlmavas tähenduses.
Paulus läheb veel kaugemale, kui ta väidab, et Jumala tarkus on tegelikult
igivana tarkus, mis on olnud peidetus, salajas hoitud selle päevani. Nüüd aga
on tulnud aeg see avalikustada ning see on sündinud meie kirkuseks, meie
päästeks.

Jumala juba enne aegade algust tehtud
otsust inimeste päästmiseks selle maailmaajastu valitsejad, ingli- ja vaimuväed
ei tundnud ega teadnud, vaid pidasid maailma enestele võidetuks inimkonna
pattulangemise pärast. Kui nad oleksid tundnud Jumala salajast tarkust, poleks
nad Jeesust risti löönud. Paulus kasutab Jeesuse kohta nimetust «kirkuse
Issand», mis väljendab tema tõelist olemust.

Jumala vaenlased lootsid Jeesuse
surmamisega saada lahti tülikast inimesest, kuid pidid pettuma. Ristisurmale
järgneski ülestõusmine ja need mõlemad koos tähendasid täielikku võitu
kurjusejõudude üle. Jeesuse surmahetkel oli võim pimedusel (Lk 22:53), kuid
just siis võttis Jumal relvad ülematelt ja võimudelt ning seadis nad avalikult
pilkealusteks (Kl 2:15).

Selle ristiteoloogia põhjendamiseks ütleb
Paulus: «Nagu on kirjutatud…» Tema tsiteeritud lauseid küll ei leidu üheski
Vana Testamendi raamatus ega apokrüüfides. Origenese arvates tsiteerib Paulus
hiljem kaduma läinud Eelija ilmututusraamatut.

Kuid sellest, et Jumal teeb head omadele,
räägivad mitmed psalmid, ja Jesaja raamat ühendab Jumala enese sellega, mida
silm pole näinud ega kõrv kuulnud. Pauluse laenatud «kirjutis» näitab igal
juhul, et Jumala tarkus tõepoolest ületab kõik inimese arusaamad, kuid selle
kõik laused ka tunnistavad Jumala saladusest, sellestsamast, mis on olnud kogu
aeg olemas, aga nüüd alles avalikuks saanud. Paistab nõnda, et Paulus ei
räägigi mingist tulevase maailma kirkusest, vaid sellest, mis juba nüüd on
Jeesuse Kristuse kaudu kättesaadav. Tuleb meeles pidada, et just Pauluse
meelest saab kristlane ühenduses Kristusega, kirkuse Issandaga, kogeda juba
selles maailmas osakest tulevasest taevasest kirkusest.

Kas aga kõik kristlased? Korintlased
arvasid, et vaid osa kristlastest, pneumaatikud, on saanud erilise Jumala Vaimu
ilmutuse osalisteks. See küsimus on oluline ka tänapäeva kristlaskonnale. Kas
tõesti on olemas kahe eri taseme kristlasi – tavalisi usklikke ja Jumala Vaimu
saanuid? Ning – kuidas aru saada, kes on kes? Mis on tunnuseks, et Püha Vaim on
meid puudutanud? Pauluse kaasaegne juudi filosoof Filon õpetas, et kõrgeim
teadmine Jumalast saavutatakse erilise kogemuse läbi, ekstaasis. Nii usuvad
mõnedki veel tänapäeval. Püha Vaim peab tulema inimese juurde erilise kogemuse
kaudu, teda raputama, lausa pikali paiskama – alles siis on inimene tõeliselt
lähedal Jumalale, tõeliselt teadlik tema saladustest, alles siis võib ta ka
tunnistada Jumalast.

Kuid milline on see eriline ilmutus, see
eriline siseringi saladus, mida pole kõigile teatavaks tehtud? Inimesed
jagunevad tõepoolest kahte rühma: tavalised «maised» inimesed, kes loodavad
vaid oma võimetele, ja «vaimulikud» inimesed, kes on saanud Jumala Vaimu.
«Maine» inimene ei võta vastu ega mõista Jumala Vaimu kõnet, sest see on tema
arvates mõttetu, seda ei saa mõistusega seletada. «Vaimulik» inimene seevastu
võtab vastu, uurib ja tajub kõike saadut Jumala Vaimu abiga. Ja tema jaoks on
selge ja arusaadav ka Jumala ülim saladus: Jumal andis oma ainusündinud Poja
Jeesuse Kristuse inimkonna ja iga üksiku inimese lunastuseks.

See on ristiusu algus ja samas ka selle
ülim tipp.

Kes seda usub ja tunnistab, sellel on ka
osa Jumala Vaimust. Aamen.


Tiiu Hermat
,

Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja! (Jh 12:24)