Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Saksakeelse lauluraamatu köitest ja sissekirjutustest

08.04.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

Pilt 1. Vanaema kinkepühendusega lauluraamat Nils Ungern-Sternbergile 11. sünnipäevaks 26. detsembril 1910. aastal (TÜR: Est.A-3371).

Võttes kätte lauluraamatu, võime seda hinnata väga mitmest vaatenurgast – süüvida tema sisulisse väärtusesse, struktuuri ehk ülesehitusse, huvituda paberi kvaliteedist, trükitehnilisest tasemest, trükikirja selgusest ja lehekülje kujundusest.

Eelkõige aga paelub sageli tähelepanu lauluraamatu köite välimus: formaat, paksus, kaane värvus, kujundus, materjal.

Traditsioone järgiv
Omaniku usinast või vähem usinast lauluraamatu tarvitamisest annab tunnistust raamatu rohkem või vähem kulunud väljanägemine. Lauluraamat võis teenida mitut põlvkonda. Samas on lauluraamat kohalikke tavasid järgides sageli ka siitilmast lahkunule kirstu kaasa pandud. Lauluraamat etendas tema omanikule olulist rolli nii maises elus kui teel teispoolsusesse.
Kirikus, kodus, koolis kasutamiseks mõeldud lauluraamatu puhul on tegemist tugevate traditsioonidega nii sisus kui vormis. Konservatiivse, traditsioone järgiva žanrina on lauluraamat valdavalt oktaavformaadis, seega on tegemist väikese raamatuga, mille selja kõrgus on umbes 17 cm. Lauluraamat pidi olema käepärane, põuetaskusse või ridiküli mahtuv.
Lauluraamatu köide on oma kujunduslaadilt traditsioone järgiv, uuendustele ja moevooludele mitte just väga aldis. Kui 19. sajandi keskpaigaks muutus raamatute puhul üldiselt valdavaks kirjastusköide, s.t masstoodangus sai raamat juba trükikojas valmistatud paberköite, siis lauluraamatu puhul võime täheldada endiselt köitekunsti õilsate materjalide (nahk, samet) ning kauni kujunduse au sees hoidmist.

Kullatud ornament
Tartu ülikooli raamatukogus asuvate köite ja sissekirjutuste poolest huvipakkuvate saksakeelsete lauluraamatute üle sajaköitelise kogumi ilmumisaeg jääb vahemikku 1741–1928.
Saksakeelsete lauluraamatute kogumi vanimad köited on pärit 18. sajandist. 18 lauluraamatust 17 kannavad selgelt oma ajastule iseloomulikke tunnuseid: neist 14 on täisnahkköited, 4 lauluraamatut on poolnahkköites. 18.–19. sajandi köitele on iseloomulikud pappkaaned, värvitud köitenahad, kullatud ja ornamenteeritud köitelõige.
Kaane keskosa on tavaliselt tühi, kaaned on kas rullratta või üksiktemplite abil ääristatud ornamendiga. Köitedekoor on enamasti kullatud. Köiteselga kaunistavad kullatud pits- ja lillmustrid. Köitenöörid on peidetud köiteplokki, nii et köite selg on ühtlaselt sile (nn Prantsuse köide). Tavaline on teise värviga seljatiitel.
Lihtsama nahkköite puhul on kullatud ornamendiga kaunistatud vaid köiteselg. Eeslehtedeks on kasutatud marmoreeritud paberit, 19. sajandi teisel poolel luksuslikku muaree- ja trükipaberit.
Kogumi vanima, 1741. aastal Riias trükitud lauluraamatu «Neu vermehrtes Rigisches Gesang-Buch» tumepruunid nahkkaaned on tervenisti olnud kaetud kuldtrükis taimornamendiga, kullatud plokilõike nurkades on lopsakas punktiirornament. Raamatu usinast kasutamisest on kaane kunagi väga luksuslik taimornament täiesti kulunud. Raamatu sulgemiseks on nahkrihmaga metall-lukkumid.
18. sajandi viimasel veerandil levis nn marmoreeritud naha kasutamine. Väga armastatud oli Inglismaalt pärit nn puumarmoreering, mille muster meenutas hargnevate okstega puud. Selline muster saavutati nahka happega töödeldes.
18. sajandi lõpukümnenditel ja 19. sajandil ilmunud lauluraamatute kogumis domineerivad täisnahkköidete kõrval poolnahkköited. Poolnahkköite puhul on nahaga kaetud vaid köite selg ja nurgad, kaaned on marmor- või liimpaberist kattega. 19. sajandi keskel lisandub kaane kattematerjalina lederiin ehk tehisnahk, mis kujutab endast nitrovärviga töödeldud tekstiili. Lauluraamatu enamasti musta, tumepruuni või tumehalli lederiinköite kaaned on kaunistatud kuld- ja pimetrükis dekooriga.
Lauluraamatute köite dekooris on 19. sajandi esimestest aastakümnetest armastatud risti ja karika kujutis sümboliseerimaks evangeelse usutunnistuse kahte sakramenti – ristimist ja armulauda. Sajandi keskel on köitemeistrid töö hõlbustamiseks võtnud kasutusele kogu kaane pinda katva plaattempli, millega pressiti nahale kuld- või pimetrükis ornament.

Tehtud sissekirjutused
Lauluraamatutesse tehtud sissekirjutused ja tellimusena valminud erilised omaniku monogrammiga köited lubavad oletada, et lauluraamat oli midagi väga isiklikku, privaatset. Samas võib sageli ettetulevate pühenduste põhjal väita, et lauluraamat oli armastatud kink leeripäevaks, sageli ka sünnipäevaks.
Pilt 1.
Raamatutes leiduvad sissekirjutused, köitekodade ja raamatukaupmeeste kleebised annavad olulist informatsiooni raamatu liikumise kohta tema omanikuni, aga ka köitekodade toodangu ja raamatukaubanduse kohta.
Kirjastaja ja raamatuköitja koostööle viitab kolm identset köidet, millest ühel on esikaane siseküljel köitjakleebis: H. Sperling Buchbinderei Leipzig. Kõik kolm raamatut «Sammlung geistlicher Lieder für Gemeindegenossen der evangelisch-lutherischen Kirche» on trükitud 1846. aastal Riias. Pruunid nahkköited on kaunistatud kogu kaane pinda katva kuldtrükis plaattempliga. Esi- ja tagakaanel on mandlikujuline reljeefne raam, milles esikaanel risti kujutis, tagakaanel karikas.

Pilt 2. Tartu trükkalite ja kirjastajate, isa ja poeg Heinrich ja Carl Heinrich Leopold Laakmanni köitekojas valminud toodangule on omane kvaliteetne köitematerjal, rikkalik kuldamis- ja voolitehnikas kujundus (TÜR: Est.A-392).
Pilt 2.
Kuigi Heinrich Laakmanni köitekoja kleebis on säilinud vaid ühes köites, lubab dekooris kasutatud templite ning köitematerjali võrdlus omistada 6 lauluraamatut (5 nahkköidet, 1 lederiinköide) just sellele köitekojale.
Neist üks on kuulunud Tartu ülikooli professori Nikolai Maimi naise ema Wilhelmine Amalie Tiedt’i perekonnale. Lauluraamatus olevad sissekirjutused sisaldavad genealoogilisi andmeid. Kaane siseküljel on raamatukaupluse kleebis: E. J. Karow Buchhandlung Fellin.
Saksakeelse lauluraamatu kogumis on kümme supereksliibrisega (omaniku tähis – vapp, monogramm, nimetähed köite kaanel või seljal) köidet. Vanim neist on tumepruun kuldtrükis raamornamendiga nahkköide pimetrükis nimetähtedega I. F. F. esikaanel.
Ühe musta nahkköite seljale kullaga trükitud nimi Eugen Rosenberg ja köitelehele tehtud sissekirjutus «22. märts 1844 – 17 aastat vana» viitavad, et tegemist on Poolast pärit, 1846–1850 Tartu ülikoolis teoloogiat õppinud, hilisemale Varssavi saksa koguduse pastorile Eugen Rosenbergile kuulunud lauluraamatuga.
Omaniku supereksliibris – esikaanel nimetähed E. P, tagakaanel aastaarv 1868 – on Riias Zorni köitekojas valminud kuldtrükis dekooriga lillal nahkköitel. 19. sajandi keskpaigas tuli moodi sametköide, kattematerjaliks must või tumepruun samet. Kolmel sametköites lauluraamatul on kuldtrükis omaniku nimetähed.
Puukaantega lauluraamatuid on üks. Puukaasi kaunistav värviline lito – esikaanel lilleväädis risti, tagakaanel Hea Karjase kujutis – on kaetud paksu lakikihiga.
Pastor Gustav Bergmanni piiblikollektsioonis on kaks saksakeelset lauluraamatut, millest vanema, 1770. aastal Lüneburgis trükitud raamatu mustad nahkkaaned on kaunistatud tagasihoidliku joonraamiga, seevastu köite kullatud plokilõige lopsaka punktiirornamendiga on luksuslik. G. Bergmanni sissekirjutus avab enne 1783. aastat valminud konvoluudi sisu, raamatu endine omanik on dateerinud oma sissekirjutuse aastal 1783.
Asutustele, ühingutele, seltsidele kuulunud lauluraamatud on tähistatud templitega (LUTHERANAE DORPATENSIS Theol Philos.Sigilum Academiae; YOUNG WOMEN’S CHRIS­TIAN ASSOCIATION Tartu Estl). Tempel Gymnasium zu Reval 1782. aastal ilmunud lauluraamatu tiitellehel on selle kogumi vanim. Tallinna gümnaasiumi raamatukogu vanemad raamatud anti Tartu ülikooli raamatukogule üle 1920. aastatel.
Mõisaraamatukogudesse kuulunud lauluraamatutele viitavad samuti mõned sissekirjutused ja templid: v. Krüdener Suislepp; Ungern-Jess viitab Essu (Jess) mõisa omanikele Ungern-Sternbergidele; Uxküll; Sophie Ungern-Sternberg; Anna Igelstrom.
Üks lapse käekirjaga tehtud sissekirjutus «Kitty Buxhoeveden» lubab omistada lauluraamatu Katharina (Kitty) Maria Mathilde Buxhoevedenile – maanõuniku, Pädaste mõisa omaniku Alexander Peter Eduard ja Charlotte Mathilde Sophia (snd v Simens) Buxhoevedeni tütrele.
Lauluraamatute endiste omanike seas on mitu Tartu ülikooliga seotud isikut. Sissekirjutus «Oettingen Jensel» viitab Palamuse kihelkonna Kuremaa mõisale ja Aleksander Konstantin von Oettingenile, kes oli Tartu ülikooli teoloogiaprofessor, laulusõnade autor, lauluraamatute toimetaja ja väljaandja.
1784. aastal ilmunud lauluraamat on kuulunud aastatel 1821–1823 Tartu ülikoolis juurat õppinud Rannu ja Tõlliste mõisa omanikule Ernst Franz von Gavelile. 1841. aasta Reveli lauluraamatus olev sissekirjutus «Theod Harnack» lubab oletada, et raamatu omanik on Tartu ülikooli kasvandik Theodosius Harnack, kes aastatel 1842–1852 oli Tartu ülikooli usuteaduskonna professor ja ülikooli koguduse pastor. 
Tempel C. HARNACK viitab Carl Harnackile kuulunud raamatule. Theodosius Harnacki poeg Carl Harnack omandas Tartu ülikoolis teoloogi hariduse, oli teoloogiaprofessor Marburgi ja Leipzigi ülikoolis, Berliini Teaduste Akadeemia liige ning aastatel 1905–1921 Berliini Keiserliku Raamatukogu peadirektor.
Sissekirjutused «Roderich Bidder sen. Lais» ja «Pastor H. Glaeser» viitavad pastoritest omanikele. Saksakeelsete lauluraamatute omanike seas kohtab eesti päritolu nimesid nagu Joh. Kõpp, kes oli Laiuse pastor, teoloogiaprofessor, Tartu ülikooli rektor, ja Aleksander Eisenschmidt, esimene eesti põllumajandusteadlane.
Lauluraamatutes kohtab ka nende omanike isiklikku elu, aja karme keerdkäike puudutavaid ülestähendusi ning usku ja lootust kinnitavaid sõnu.

Kadri Tammur,
Tartu ülikooli raamatukogu

Nimetähed O. v. K. on 19. sajandi esimestel aastakümnetel valitseva ampiirstiilis punase marokäänköite esikaanel (Est.A3371). Nahkköites, kuldtrükis väikeste lillvinjettidega, kullatud plokilõikega 1782. aastal Riias ilmunud lauluraamatu imekaunil illumineeritud köitelehel on tekst: «Anna Sophia Schneider Riga den 5ten Febr. 1783» (TÜR: Est.A-3).

Kuldtrükis kiri «Wohl dem der fest im Glauben steht» ilutseb 1896. aastal Häckeri kirjastamisel ilmunud lauluraamatu mustjasrohelisel nahkköitel (Est.A-392).

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)