Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sakraalkunsti kõnetus Tallinna toomkirikus

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Näituse avamisel sõna võtnud Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme (mikrofoni taga) ütles, et näituse kolimine polnud algselt plaanis, aga rõõmustab leitud lahenduse üle. Koosviibijaid kostitasid muusikaga (vasakult) Oksana Sinkova, Alina Sakalouskaya ja Kadri Ploompuu.Kätlin Liimets.

11. juuni keskpäeval avati Tallinna piiskoplikus toomkirikus 17. sajandi skulptori Christian Ackermanni erinevatest Eestimaa kirikutest pärit skulptuuride näitus.

Mullu novembrist mai alguseni Niguliste muuseumis välja pandud näitus „Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ jäi ilmselt hulgal sakraalkunstihuvilistel koroonapiirangute tõttu nägemata. Seda rõõmustavam on, et neli aastat väldanud (2016–2020) Ackermanni uurimisprojekti koostööpartnerid Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstimuuseum ja EELK leidsid võimaluse veidi vähendatud eksponaatide arvuga (Hageri ja Simuna kiriku kujud on tagasi kodukirikus) kirikukunsti ekspositsioon kolida Tallinna piiskoplikku toomkirikusse.

Kuju kui inimese kõnetaja

Umbes poolsada huvilist kokku toonud näituse avamisel sõna võtnud Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme ütles, et näituse kolimine polnud plaanis, aga kuna piirangute leevendumisel mais võis märgata külastajate suurt tungi, siis rõõmustab ta leitud lahenduse üle. 

Avakõne pidanud peapiiskop Urmas Viilma võrdles praegust rahvavaest Tallinna vanalinna varasemate turismihooaegadega, mil liikumas oli tuhandeid huvireisijaid: „Oleme lootuse lävel, et palju-palju inimesi tuleb seda näitust vaatama, aga teame, et lootust peab praegusel ajal olema ehk rohkem kui muidu, sest mitte miski ei ole enam iseenesestmõistetav. Loodan näitust avades, et neid imeilusaid Ackermanni skulptuure ei oleks rohkem kui inimesi, kes neid vaatavad. Kujud on eelkõige selleks, et nad kõnetaksid inimesi.“

Harukordne võimalus

Ehkki Niguliste kirik-muuseumi ja toimiva kogudusega toomkirikut ei saa näitusesaalidena võrrelda, on skulptuuridele koos infotahvlitega leitud hästi ligipääsetav asetus. Näitus on pühakojas laotunud kiriku eri osadesse: kirikusaali, kooriruumi, rõdule, orelirõdu alla ja ei sega tavapärast koguduseelu. Ruumi meisterliku barokkskulptori (tegutses Tallinnas u 1674–1707/1710) loomingusse süvenemiseks on piisavalt, aja peab külastaja leidma omaltpoolt.

Kui toomkiriku ülejäänud osades on kujud välja pandud kirikute kaupa, siis altariruumis avaneb harukordne vaatepilt. Näiteks on kõrvuti asetatud neli Kristus Võitmatu skulptuuri, seejärel mitmed apostlite Pauluse ja Peetruse kujud. Millal veel saab selliselt ühe kunstniku erinevates kirikutes olevaid samateemalisi töid koos vaadelda ja võrrelda? Sellist võimalust ei pruugi sel sajandil enam tulla. 

Huvilised saavad kohapeal soetada inglis-, vene- või eestikeelse infobrošüüri, põhjalikuma huvi puhul mahuka kogu projekti tutvustava monograafia. Peatselt hakkab veebi vahendusel tegutsema ka Ackermanni Akadeemia, pakkudes teemakohaseid loenguid.

Toomkoguduse mõju

Näituse avamist suunanud ja hiljem Ackermanni allkirjaga signeeritud torti sakraalkunstihuvilistele pakkunud toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru leiab, et näitus sobib suurepäraselt toomkirikusse: „Need skulptuurid on ju loodud kirikusse, nüüd on neid lihtsalt natuke rohkem. Näitust vaadates saab selgeks, milline on Ackermann olnud kunstnikuna ja millise jälje on ta jätnud meie kirikutesse.“ 

Pastor loci lisab, et kui 1684. aastal Toompea põles maatasa ja toomkirik oli pärast seda n-ö tühi ja paljas, siis see, et uus kantsel ja altar just skulptor Ackermanni töökojast telliti, võis saada eeskujuks paljudele teistele kihelkonnakirikutele, et sama meistri poole pöörduda. Ka algas kogu uurimisprojekt just toomkoguduse initsiatiivil.

10. oktoobrini avatud väljapanek tutvustab Eesti barokiajastu skandaalseima ja võimekaima kujuri ning Eesti esimese vabakunstniku Christian Ackermannielu ja loomingut. Noor andekas Ackermann jõudis Tallinna 1670. aastate algul. Ta abiellus linna senise parima puunikerdaja Elert Thiele lese Anna Martensiga ning asus võitlusse tsunftimeistritega, et kehtestada end vabameistrina. 

Ackermanni radikaalsus tekitas vanades meistrites pahameelt ning nad kaebasid Tallinna raele, et Ackermann käituvat, nagu oleks ta kuulus antiikskulptor Pheidias Ateenast. Siit ka näituse ja kogu uurimisprojekti pealkiri. Näituse kuraatorid on Hilkka Hiiop ja Tiina-Mall Kreem. Kujundas Villu Plink.

Kätlin Liimets