Sajand tagasi Palamusel

23.02.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Sada aastat tagasi olid jaanuar ja veebruar väga pakaselised. Kui Palamuse kiriku praost Burchard Georg Sielmann nägi saabunud Johan Kõppu ilma kasukata, ütles ta tervitades, et nii olete te varsti «kadunud mees», teid võtab lihtsalt külm ära. Kõpule sai päästjaks vend Augusti lähetatud lambanahkne kasukas.

Johan Kõpp

Johan Kõpp

Aga nüüd selle aja peategelaste ja sündmuste juurde. Võib-olla on see alla aasta kestnud Palamuse etapp niivõrd lühike 96 aastat elanud mehe elust, et sellel polekski nagu mõtet peatuda. Kuid Johan Kõpu mälestustele ja kaasaegsete meenutustele tuginedes võib öelda, et selleks hetkeks olid tal olulised valikud tehtud, printsiibid kujunenud ja maailmavaade selge. Just sellel taustal arenevad väga huvitavalt suhted kahe erinevas vanuses, erinevate kogemuste ja hoiakute, kahe rahvuse esindaja vahel.

Valis teise tee

Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman oli Johan Kõpus ajaloohuvi äratanud ja tahtis väga, et Kõpp jätkaks tegevust Postimehe toimetuses. Johan Kõpp aga oli otsuse teinud ja ütles, et poliitikameheks hakkamiseks tavalises mõttes puuduvad tal vaimses olemises ja hingelaadis vajalikud eeldused ja mõtted.

«Sa tahad siis minna maale, kirikumõisa hapnema,» – need olid karmid sõnad Villem Reimani suust, kuid nendest sõnadest võib välja lugeda kõrget hinnangut ja kahjutunnet, et Johan Kõpp loobus tööst ajakirjanikuna. Jaan Tõnisson Postimehe peatoimetajana oli just valitud Vene riigiduumasse ja toimetus vajas Kõpu-sugust meest.

Kuid Johan Kõpp valis teise tee. Ta oli selleks ajaks lõpetanud Tartu ülikooli ja sooritanud edukalt konsistooriumi eksamid Riias. Tulenevalt lapsepõlve kutsumusest (saada kooliõpetajaks) oleks ta paremal meelel prooviaasta Pärnus veetnud, ühendades selle usuõpetaja tööga poeglaste ja tütarlaste gümnaasiumites, kuid kindralsuperintendent Th. Gaehtens arvas teisiti.

Johan Kõpu mälestustes on toodud ka otsustaja väited: maakoguduses vana ja vilunud õpetaja juhatusel võib ennast paremini sisse töötada koguduse ellu; praost Sielmann vana ja haiglasena vajab tungivalt abi; mina (otsustaja) olen praost Sielmannile oma sõna andnud.

Johan Kõpp pidi nõustuma, lootes samal ajal, et Palamusel jääb siiski rohkem vaba aega ja ta saab ennast pühendada usuteaduse kandidaadi kirjale, olles siin Tartule lähemal ja vajalik kirjandus käepärast.

Prooviaasta Palamusel

Palamusel teenis praostina Burchard Georg Sielmann. Mees, kes oli Kõpu saabumiseks truualamlikult kogudust teeninud 30 aastat, oli vana ja terviseprobleemidega, eriti vaevas teda süda. Avatud olekuga ja mõttevahetusteks aldil Johan Kõpul oli alguses raske praosti harjumusi omaks võtta.

Näiteks ei meeldinud talle, kui keegi küsis, kuidas midagi teha, kas või tema enda antud korralduste kohta. Johan Kõpp püüdis teha kõike nii, nagu oskas ja vanahärra näis leppivat sellega. Korda armastavana soovis Kõpp kiriku arhiivi korrastada, kuna valitsevas süsteemituses oli võimatu leida vastavat kirja või konsistooriumi korraldust. Sellele ideele oli praost kategooriliselt vastu ja ütles, et jäägu kõik, nõnda nagu on, sest tema olevat selle korraga harjunud.

Maarja-Magdaleena õpetaja Neppel, kes kunagi prooviaasta Palamusel oli läbi teinud, ütles Johan Kõpule kohtumisel õpetlikud sõnad: ärge oma seeniorilt õppige seda, kuidas kirikuraamatuid pidada. Praostil oli õige iseäralik meetrikaregistrisse kirjutamise viis ja see valmistas talle endalegi tihti peavalu ja probleeme.

Kaua aega kõneldi praostiga juhtunud lugudest õige kentsakat. Mees tuli praosti juurde olulise asja pärast. Kui praost mehe ära kuulas ja raamatu lahti lõi, vaatas ta mehele üllatunult otsa ja hüüdis etteheitvalt: «Aga sina oled ju surnud!» Kui mees oma õigust tõestas, vastas praost pahaselt: «Aga no raamatus seisab nii.»

Teisel seisukohal

Kõpp oli hea laulja, praost aga ei laulnud sugugi. Õige varsti soovis kogudus, et liturgia laulaks just Johan Kõpp. Kuid Kõpp ei kasutanud laulumehe eelist, et pöörata koguduseliikmete südamed enda poole ja keeldus liturgia laulmisest kategooriliselt kogu Palamusel veedetud aja jooksul.

«Üldiselt püüdsin ma instinktiivselt hoiduda midagi meelega tegemast, mis kuidagi võiks vanahärra asetada ebasoodsasse valgusesse ja tunduda demagoogiana enesepopulaarsuse huvides,» kirjutab Kõpp raamatus «Mälestuste radadel».

Praostile tegi meelhärmi noore mehe lai huvidering. Tolleaegne Postimees oli edumeelsete ja rahvuslike ärkamisideede kandja. Koos Johan Kõpuga saabus Palamusele ka tellitud Postimees ja see tuli praosti postitaskusse. Parema meelega oleks vanem kolleeg kuuma roopi käes hoidnud kui seda lehte. Alati viskas ta ajalehe käest sõnadega: «Sähke, siin on teie ajaleht.»

Kui mõttevahetus tikkus umbe minema, siis tavatses Kõpp selle lõpetada lausega: «Minu seisukoht on küll koguni teine.» Ega vastus tulemata jäänud: «See on enesestmõistetav. Mina olen vana mees, teie olete noor ja algaja. Oleks ju täiesti ebaloomulik, kui teie mõtleksite samamoodi kui mina.»

Pikkamisi kujunev vastaseis lahvatas ootamatult, kui praost leidis noore kolleegi lugemas Wilhelm Wundti, saksa filosoofi ja psühholoogi, esimese eksperimentaalinstituudi rajaja raamatuid. Autorit nimetati suurte ja mitmekesiste teadmiste «moodsaks Aristoteleseks», kes uurib tema filosoofilist süsteemi. Praost pidas teda aga «negatiivseks autoriks».

Hullem veel, tema arvates segab see lektüür praktikanti õpetaja ametisse õigel sissejuhatusel. Sellised negatiivsed autorid ja raamatud aga raskendavad ja koguni takistavad tema praosti ülesande täitmist…

Hea karastus

Johan Kõpp püüdis rahulikult selgitada, et ta on ikka selle päevakorra järgi käinud, mis prooviaastale asumisel praost ette pani. Teenistustest ja muudest kohustustest vaba aega sisustas aga Kõpp oma äranägemise järgi. Kuna tal olid teaduslikud huvid, siis loomulikult proovis ta neid võimaluse piires rahuldada ja sel alal edasi töötada, sellepärast oligi vaja tunda mitmelaadilist kirjandust, küsimata praosti käest, kas tema arvates on mõni teos positiivne või negatiivne.

«Seesugune töötamine on minu kohus ja õigus ja seda õigust ei või ma lasta endalt ära võtta,» vastas Kõpp ikka rahulikult. See häbematu ülestunnistus ajas praostil hoopiski kopsu üle maksa ja ta kordas vahetpidamata, et sellisel juhul ei saa tema vastutust võtta noore õpetaja kujunemise eest.

«Teie ei saa minu eest vastutada, mina ei või ega taha loobuda oma vabadusest teadusliku kirjanduse kasutamisel, nõnda on siis kõige parem, et mina sellest oma järelduse teen ja juba täna siit lahkun,» võttis Johan Kõpp mõttevahetuse kokku ja lahkus toast, paludes enne veel praostilt hobust, et õhtusele rongile jõuda…

Selliseks häbematuseks praktikandi poolt polnud praost Sielmann valmis. Millest mõtles ta oma toas pikka aega, ei tea keegi. Siis tuli aga praost leppima, kaks kommi taskus. «Kogu see lavastus lõi minus õige iseäraliku meeleolu, milles äraminekule oli raske mõelda,» meenutab Johan Kõpp.

Kõik, kes Palamusele praktikale lähetati, teadsid praosti nõrkust rakendada praktikante kehalisele tööle, mida majapidamises ikka ette tuli. Johan Kõpp meenutab, et tema ei kavatsenud lugeda seesuguseid töid prooviaasta ülesannete hulka ja vastas praosti küsimusele, kas ta armastab puid lõhkuda, otsekoheselt: «Võib-olla, kui mul ükskord oma puud on.»

Nii vastas mees, kes oli enne Palamusele tulekut endale selgeks mõelnud, et kirikus eneses peab tekkima teatav muhenemine, mis lõpuks kasvab uut elu sünnitavaks jõuks. Enne Palamusele tulekut oli ta matnud oma õpetaja Jakob Hurda. Kas aimas Johan Kõpp juba siis, et tema õlgadele langeb inimeste hingelise ja vaimse harimise raske koorem. See on aga Eesti seestpoolt ülesehitamine.

Kogu Palamusel viibimise ajaks jäid Johan Kõpule meelde praosti sõnad esimese jumalateenistuse hommikul: «Ah, armas kandidaat, mina ei ole päris terve. Pidage üksinda kogu see jumalateenistus.» See oli väljakutse. See oli katsetuste algus… Septembris oli Kõpp juba Pärnus ja kahe aasta pärast Laiusel õpetaja.

Lõpetuseks

Minul oli see lugu juba valmis, kui lugesin Jõgeva Valla Teatajast, et 30. märtsil kavandatakse Kuremaal läbi viia ajalookonverents, mis pühendatud valla 140. aastapäevale. Lugesin õhinal pakutavaid teemasid ja jäin nukraks. 20 aastat kirikuõpetaks olnud, hiljem piiskopiks tõusnud Johan Kõpp ei ületa organisaatori arvates «uudise künnist», et temast kõnelda kui eesti vaimuliku elu korraldajast ja hooldajast, kultuuritegevuse organiseerijast, aja- ja kultuuriloolasest.

Mõtlesin, kas tõesti jääb Rein Ruutsoole õigus, kui ta kirjutas Lundis 1953. aastal ilmuma hakanud Johan Kõpu 4köitelise «Mälestuste radadel» sissejuhatuses, et paradoksaalsel kombel ongi Kõpu olulisus olnud põhjuseks, miks tema mälestus on sõjajärgsete põlvkondade ajaloomälust välja tõrjutud. Johan Kõpp oli kandvalt tugev just niisugustes organisatsioonides ja perioodidel, millest aastakümneid polnud kombeks positiivselt kõnelda.

Kas tõesti on harjumusel nii kõva jõud, et toimib isegi iseseisvuse taastamise 16. aastal? Olen kindlalt seda meelt, et Johan Kõpust on vaja eriti praegu hoopis enam kõnelda, kõnelda tema mälestustest selles põlvkonnas, kelle õlgadele langes tegelik ettevalmistustöö omariikluse loomiseks.

Samas loodan, et järgmisel aastal kavandatava järjekordse Laiuse kuningliku lumelahingu eel peatuvad hetkeks «vaenutsevad pooled» mälestusseisakuks ja pühendavad selle hetke ka Johan Kõpule, Eesti Asutava Kogu liikmele, kes 80 aastat tagasi valiti Tartu ülikooli rektoriks.

Teisalt peaks Rootsi sõjameeste kõrval austama ka halli vammuse kandjaid, maamehi, kes küll olid sunnitud alandlikult kummardama valitsejaid, härrasid ja prouasid, aga kes oma südame salakambris on olnud ustavad ja hoolikalt talletanud vaba inimese enesest lugupidamise ja uhkuse. Usun, et need väärtused väärivad austamist ja neid ei tohi unustada.

Ants Paju

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)