Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Sajand isade ja poegade nägemuses

16.03.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Loomingu Raamatukogus ilmus Enn Soosaare mälestusteraamat «Isa ja aeg» (LR 2007/5).

Eestis pole palju neid, kes vastaks «vana targa mehe» kuvandile. Enn Soosaar, kel 13. veebruaril oli 70. sünnipäev, on kindlasti üks neist. Minuealiste teadvusesse jõudis tema nimi kõigepealt Ameerika XX sajandi klassika eestindajana, piisab Ernst Hemingway, William Faulkneri või Saul Bellow nimetamisest, iseseisvusajal üha enam ka esseistina, kes harjumatult tasakaalukal ning intelligentsel moel võtab sõna poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel.

Haruldane sümbioos

Oma viimati ilmunud raamatus vahendab vana tark mees Enn Soosaar mälestusi oma isast, legendaarsest kirikuõpetajast Albert Soosaarest, ja eluaeg põllumehe ametit pidanud vanaisast. Tema enda hääl seguneb eelkäijate omaga ja nõnda jõuab see parimaid ilukirjanduslikke traditsioone järgiv kõne 21. sajandi algusest tagasi 20. sajandi algusesse. Sada aastat isade ja poegade nägemuses.

Lisaks analüüsib Enn Soosaar teravapilguliselt eelmisel sajandil Eestis ning laiemalt Euroopas toimunud poliitilisi ja sotsiaalseid murranguid. Viimaks kõneleb ta aga traditsioonilistest igavikulistest väärtustest: usust, inimväärikusest, õiglusest ja tõest. Tema jutt ei mandu kordagi moraliseerimiseks. See tekst on tänasel kirjandusmaastikul haruldane sümbioos loomulikust ning sügavast religioossusest, mõtteteravusest, haritusest ja maitsest. See mõjub ühtaegu emotsionaalselt ning intellekti virgutavalt.

Eesti rahva lähimineviku läbitöötamine ja tõlgendamine seisab alles ees. Üsna tõsiselt on ajaloolaste seas viimase viieteistkümne aasta jooksul tegeletud Eesti Vabariigiga kahe ilmasõja vahel, aga töö pole veel lõppenud.

Sõnastamata periood

Nõukogude periood on paraku paljuski veel terra incognita. Mitte selles mõttes, nagu me ei teaks ega mäletaks, mis toona toimus, aga kindlasti pole suudetud rahuldavalt sõnastada, mida see meiega tegi, kuidas see määrab meie olevikku ja tulevikku. Kuigi paljud tahaksid, ei saa me seda aega lihtsalt oma mälust kustutada, sest siis oleksime ebaausad enese suhtes ja kaotaksime midagi oma identiteedist, nii nagu inimene ei tohi mälust kustutada ebameeldivaid seiku oma eluloost ega neid ilustada, sest siis pole tema enesepilt enam tõene.

Enn Soosaare väljaütlemised nõukogude aja kohta Eestis teevad kohati haiget. Me pole mitte alati olnud nii tublid, kui tahame endast uskuda, pole olnud nii põhimõttekindlad ja vankumatud. Igaüks, kes sellel ajal elas, tegi kompromisse südametunnistusega ellujäämise nimel. Võib-olla üksnes väikesi, peaaegu märkamatuid, aga siiski. Soosaar julgeb sellele viidata ja tunnistada ka enese puhul.

See mälestusteraamat mõjus mulle omamoodi ilmutuslikuna, kuna sattusin seda lugema just enne esimest paastuaja pühapäeva, mil jutlusetekstiks oli Lk 22:31–34: «Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks…»

Eks nõnda ole ka meie rahvast sõelutud ja proovile pandud ning mitte kõik pole kindlaks jäänud. Aga see ei tohiks olla mahavaikitud ebameeldivus, sest nagu ütleb Enn Soosaar oma raamatu lõpus: «XXI sajand ahvatleb taas. Ja hirmutab ning hoiatab. Taas peaksime paluma: Ära pane meid proovile! Päästa meid kurjuse meelvalda sattumise eest! Taas peaksime manitsema: Inimene ei ole kõigi ja kõige mõõt, ei ole A ja O sessinatses meie ühises maailmas. Mina, sina, tema, meie kõik peame ennast talitsema ja mõistma oma vältimatut kohustust vastutada ligimese ja Kõigekõrgema ees. Et ei korduks, mida me ei taha, et see korduks.»

Urmas Petti

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)