Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Saja aasta vanune eestlaste kirik Ameerikas

02.04.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Ameerika Ühendriikides Wisconsini osariigis Lincolni maakonnas Gleasoni küla lähedal on umbtänav, mis kannab nime Estonian Church Road. Selle tänava, tegelikult metsa- ja põldudevahelise tee lõpus asub kirik ja kalmistu. Kalmistul on pärimuse järgi 12 hauda veel olemas, kuid need vajavad korrastamist, ja kirik, mille ehitamisest sellel suvel möödub sada aastat, ootab restaureerimist.
Eestlastest uusasukad saabusid Gleasoni ümbrusse Lincolni maakonda 20. sajandi alguses ja asutasid Irma küla. Eestlaste vahel arenes läbikäimine ja juba 1903. a asutati eesti kogudus, kus oli 29 liiget. Vaatamata sellele, et kogudus oli oma tegevuse kõrgajal aktiivne, polnud see kunagi suur ega jõukas. 1907. aastal saadi saeveski omanike Sig ja Tena Heinemani käest maa surnuaia rajamiseks ja kiriku ehitamiseks. Kirikule ostsid maa ja pühakoja rajasid Johan Wiltein, Georg Tutt ja Albert Sommi. 16. juulil 1914 sai valmis uus kirik.
New Yorgist tulnud õpetaja Hans Rebane oli seal kandis esimene, kes jumalateenistusi pidas ning kogudust rajada aitas. Tema sugulane Bill Rebane kirjutas augustis 2013 Facebookis: «Jah, see on minu väike vana kirik. Minu vanaonu aitas seda ehitada ja oli seal pastor. See vajab hädasti restaureerimist. See on üle saja aasta vana ja on elanud üle väga mitu karmi talve. See on Eesti Ev. Martin Lutheri Kirik Gleasonis Wisconsinis, esimene Eesti kirik ehitatud Ameerikas.»
Teine õpetaja, Conrad Klemmer, külastas ja teenis kogudust Ameerika idarannikult New Yorgist ja New Jerseyst. Kolmas õpetaja, kes alates 1931. aastast Irma külas nii lätlasi kui eestlasi teenis, oli Werner Paul von Kuhlberg. Ta elas tol ajal Chicagos.
Kirikus on veel teeninud väliseesti kirikuõpetajad August Kärner, Helmut Evald Piir, Elmar Pähn ja Samuel Eduard Lind. Viimane kord, kui eestlased tulid kokku Irma külas kiriku juubelit tähistama, oli 1964. aastal. See oli kiriku 50. aastapäev. Kohal oli õpetaja Elmar Pähn abikaasa Aino Pähnaga.
Ain Kalmus, kodanikunimega Evald Mänd, on selles kirikus teenistusi pidanud 1932. aasta suvel, kui ta õppis teoloogiat Andover Newtoni teoloogilises seminaris (1931–1935), ja 1947. aasta suvel. Tema romaan «Hingemaa» jutustab Irma külast ja sealsest rahvast. Kalmuse mälestusteraamat «Meil pole jäädavat linna» (aastast 1981) kirjeldab romaani jaoks materjali kogumist Irma külas.
Vello Ederma mainis oma 2012. aasta ettekandes väliseestlastest ja nende tegemistest ka Irma küla: «Üks perekond minu hõimlasi osales Wisconsini osariigi Irma küla asutamises, vennad Paid. Neid oli kolm. Kõige noorem neist sündis Ameerikas.»
Minu esimene kokkupuude selle väikese kirikuga toimus vendade Paidega kohtumisel. Külastasin Irma küla ja vendi Paisid 1979. a sügisel koos oma ülikoolikaaslase Stanley Fromm Teadiga, kelle perekond teadis rääkida ümbruskonna «vanaeestlastest» ja nende tegemistest Wisconsini osariigis. Teine kokkupuude Irma küla kirikuga oli siis, kui teenisin Toronto Peetri kogudust: Irma küla kiriku altaripilt asub Toronto Peetri kiriku kantseleis.
Väga palju kaasmaalasi, kes asusid eestlaste asumitesse Põhja-Ameerika mandrile, tulid ülemöödunud sajandi lõpus ja möödunud sajandi alguses nii Eestist kui Venemaa aladelt, ka Krimmist.
Kuhu tänapäev meie rahva laiali paiskab ja millise jälje kiriklik tegevus nende ellu jätab, seda teab vaid Jumal.
Irma küla kiriku taastamise initsiatiivgrupp loodab, et restaureeritud kirik on taas jumalateenistusteks avatud paik ning samas ka koht, kus saab tutvuda meie rahva ning kiriku ajalooga ja tegemistega, rõõmude ja muredega.
(Irma külast ja eestlaste elust läbi Ain Kalmuse romaanide on lugeda 2012. a 25. aprilli Eesti Kirikus Sirje Semmi ülevaates «Hingemaa otsinguil eestlaste lugu». – Toim.)

Piir,Gustav

 

 

 

 
Gustav Piir,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)