Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Sädeleva naeratusega Kristuse sõdur Patrik Göransson

03.01.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Patrik Göransson tunneb end kodus nii Rootsis kui Eestis. Vaimulikuna peab ta vajalikuks olla seal, kus teenib.Kätlin Liimets

27. detsembril, evangelist Johannese päeval tähistas Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Johan Patrik Göransson oma 50. sünnipäeva.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli Tallinna vanalinnas Rüütli tänaval asetsevas 16. sajandil ehitatud Rootsi-Mihkli kirikus raskejõustikusaal. 2000. aastal Eestisse asunud rootslasest kirikuõpetaja Patrik Göranssoni eestvedamisel taastati kirik ja keldrikorrusele loodi eestirootslaste kirikumuuseum.
Patrik on väsimatult panustanud ka Naissaare abikiriku restaureerimisse. Küllap ei eksi ma palju, kui ütlen, et kus iganes Eestis leidub rannarootslaste jälgi, sinna on viinud ka Patriku rada. Tema panust on vääriliselt hinnatud nii kiriku kui ka ühiskondlikul tasandil.
Istume Patrikuga advendi ajal Tallinna vanalinnas kunagise jõusaali meesteriietusruumis, mis praegu on õdus kaminaga saal, mille seintel Rootsi kuningliku dünastia esindajad. Kõik, kes on õpetaja Göranssoniga kokku puutunud, on küllap kogenud, et teda iseloomustab harukordne, lausa pulbitsev ja võluv rõõm, vaimukas sõnakasutus, sügav kristlik lootusrikas elutunnetus ja kriitiline suhtumine ilmalikustunud kultuuri.
„Praegune nüüdisaegne mõtteviis viib põrgu. Kui keegi tahab lennukist välja hüpata, siis püüame teda veenda, et ta ei teeks seda … aga meil pole mõtet hüpata koos temaga. Kirikus on alati lootust,“ ütleb ta jalustrabava otsekohesusega särava naeratuse saatel. Patriku terve kriitika, mis on särasilmil öeldud, ei tundu solvav, küll teravmeelne. Pidev rõõm ja naerukurdudes silmad teevad oluliseks hetked, mil Patrik muutub tõsiseks. Mitte et rõõmu tõsiselt võtta ei saaks!

Kõnnid siin Eestis tihti rannarootslaste jälgedes. Kas side mere ja saartega on sul varasem?
Olen ka Rootsis kasvanud mere ääres Göteborgi lähistel Uddevallas. Kontakt loodusega on väga tähtis. Ema oli mul sisemaalt pärit, tema kodutalust sai meie suvekodu, ent sõprade suvilates rannikul ikka käisin.

Kuidas leidsid suhte Jumalaga?
Minu lugu on igav. Ei suudagi meenutada aega, mil oleksin kahelnud Jumala olemasolus. Kahtlused on puudutanud rohkem mind ennast. (Tõsiselt – K. L.) Ma ei kujuta ette maailma ilma Jumalata. See oleks hirmus. Mulle on olnud see iseenesest mõistatav. Ka seda ei suuda ette kujutada, et poleks kaitseinglit. Oleksid siin maailmas täiesti üksi? Need on ikka väga julged inimesed, kes suudavad elada ilma kaitseinglita. Mina küll ei julgeks. (Naerdes – K. L.) Ma arvan, et istuksin ainult toas ja kardaksin.

Kas lapsepõlvepere oli tihedalt kirikuga seotud?
Käisime ikka kirikus. Vanaema oli väga aktiivne, vanemad vähem ja mina olen jälle aktiivsem. Väiksena tahtsin väga kirikuõpetajaks saada. Eeskujuks olid kodukoguduse vaimulikud.
Gümnaasiumis sai selgeks, et kiriku tee on õige tee. Siis sattusin sõjaväkke ja tahtsin väga ohvitseriks saada. Maadlesin väga selle teemaga. See oli raske aeg: mis on õige, mis on minu tahtmine ja mis on Jumala tahtmine? Kui sõjaväes teenimise aeg sai läbi, ei osanud ma otsustada. Olin lõhkise küna ees. Võtsin aasta järelemõtlemiseks. Meie koguduse kirikumees jäi haigeks ja sain tema tööd teha. Aasta jooksul sai selgeks, et Jumal tahab, et minust saaks kirikuõpetaja. Ise tahtsin ehk rohkem ohvitseriks. Ei ole kahetsenud, et Jumala tahtmine jäi peale.

Nüüd oled Kristuse sõdur?
Tuleb püüelda selle poole, see on ju meie ülesanne. Minu meelest on ohvitseri ja vaimuliku amet väga sarnased.

Mis sind sõjaväes võlus?
Kord. Hierarhia on jumalik kord. Oli väga auväärne teenida kuninglikus sõjaväes. Tol ajal sai iga rügement teenida ka pool nädalat kuningalossi valvurina. Mäletan, kui uhke tunne see oli. Valvasin Drottningholmi lossi juures, kus kuningapaar ka reaalselt elab. Kui alati on palvetatud, et Jumal kaitse kuningat ja tema kodu, siis mina sain olla üks nendest, kes seda palvet teostab. Praegusel ajal kõlab see vast väga pateetiliselt. Tunne, et minevik on teiselt planeedilt, on kindel vananemise märk. (Naerab südamest – K.L.)

Kes on olnud sinu vaimulikud eeskujud?
Tooksin Eesti eeskujud välja. Vaimulike seast Madis Oviir ja peapiiskop Kuno Pajula. Nende eest olen väga tänulik! Õpetaja Oviiriga sain tuttavaks, kui olin Virumaal 1990ndatel. Ta oli väga tark, lausa elav Eesti ajaloo entsüklopeedia. Ajaloohuvi ja huumorimeel on mulle olulised.
Peapiiskop Pajulaga suhtlesin rohkem, kui olin toomkirikus abiõpetajaks. Väga hindasin teda. Ta rääkis, milline oli kirikuelu nõukogude ajal. See on mulle andnud väga palju. Eelkõige võimalust aru saada ja hinnata seda, mis siin toimus nõukogude ajal.

Sulle on olnud oluline mõista meie okupatsioonikogemust?
Just, vana liidu kogemust tuleb kasutada selleks, et nüüd uues liidus ellu jääda. Raskustest läbi tulemine on positiivne. Olen kogenud, et kõige paremad inimesed on need, kes on Siberis ära käinud. Nad on öelnud, et kibestunud inimesed surid seal juba esimesel talvel. Siit on õppida meie aja inimestel, kes tihti solvuvad ja kardavad, et neid diskrimineeritakse.

Oleme rääkinud eesti rahva traagilisest minevikust. Kas tooksid välja, millised tormid on sind eluteel mõjutanud?
Ma pole väga tormiline inimene, aga kõige raskem oligi aasta pärast sõjaväge. Pärast jah-sõna Jumalale tunnen, et mina ei vastuta. Ma usaldan. Kristus ütles, et heitke kõik oma mured minu peale ja mina kannan hoolt teie eest. See töötab ja on kindel ning vankumatu. Neile, kes Jumalat armastavad, tulevad kõik asjad ühtlaselt heaks.

Vigu oled ju ikka teinud?
Põhiline viga on, et kipume oma probleeme, mis oleme Jumalale usaldanud, uuesti kokku korjama. Eesmärk peaks ju olema muredest lahti laskmine. Siis jääb alles rõõm. See on asi, mida peame õppima nii kaua, kui maailmas elame.

Kas rõõm ja kurbus on õde-venda?
Absoluutselt. See, kes ei julge leina vastu võtta rõõmus, see ei saa ka rõõmu leinates. Need on alati käsikäes.

Kui tihti Rootsis vanematel külas käid? Kus tunned end kodus?
Olen alati vastanud, et sõidan kodust koju. On ju erinevaid sõnu: isamaa, kodumaa, emamaa. Ei tunne lõhestatust. Kui oled vaimulik, siis pead olema seal, kus teenid. Inimene on tagaplaanil, amet esiplaanil.
Minu vanemad said hiljuti kahepeale kokku 150aastaseks. (Naerab nakatavalt. – K. L.) Meil on töötav kord: mina käin pärast jõule ja suve lõpus Rootsis, nemad sügisel ja kevadel Eestis. Sel aastal tulevad erandina vanemad ja õde perega sünnipäeva puhul siia. Õde elab Norras. Ta lõpetas kooliõpetajate seminari ja Rootsis polnud töökohta. Mu lapsepõlvekodu on suhteliselt Norra piiri lähedal. Norra paistab olevat riik, mis soovib ellu jääda.

Mida silmas pead?
Rootsi on kutsunud nii palju külalisi, et ei tule nendega enam toime. Igaüks saab ju aru, et selliselt on lõpp-peatus pankrot. Suur sarnasus on Saksamaaga 1944. aastal. See on väga armas, kui viieaastane laps soovib kogu maailma külla kutsuda, aga kui ta on täisväärtuslik täiskasvanud inimene, siis see enam nii armas ei ole.

Rõhutasid, et sulle on oluline kord. Kas ka palveelus?
Ilma korrata poleks palveelu võimalik. Kui kord puudub, siis on korralagedus. Ma ei saa aru, kuidas inimesed julgevad riskida ilma korrata. Kasutan tunnipalvete korda. Kindlasti palvetan hommikul ja õhtul. Mulle meeldib valmiskirjutatud palvekord, loomulikult tulevad lõpus ka isiklikud palved. See, kes ei palveta korrapäraselt, ei oska ka vabalt palvetada. Palveelu on nagu aed: pühapäevased jumalateenistused on aiapostid, kindlad hommiku- ja õhtupalvused on latid ja hetkelised palved lipid.

Mihklipäeva jutluses Eesti Kirikus kirjutad: õigus on nendel, kes ütlevad et inglite aktiivsus on suurenenud ja see on põhjus, miks inimesed muutuvad praegu kiiremini kui varem. Rääkisid ka täna kaitseinglitest. Kas avaksid natuke seda mõtet?
Väga palju viitab sellele, et võitlus headuse ja kurjuse vahel on läinud konkreetsemaks. Olen kindel, et Jumal on loonud kolm ühendust: kiriku, perekonna ja isamaa. Just need on seotud erilise õnnistusega ja on praegu rünnaku all. Kirikuvastased jõud on pannud seljad kokku ja arvavad oma rumaluses, et nad tulevad kirikuga toime.
Hirmuäratav ja ka kurvastav oli sügise kõige pimedam päev ehk 17. oktoober. Peaksime mõtlema, mida Jumal tahtis sellega öelda. Öeldi, et põhjuseks oli Sahara tolm ja Portugali metsapõlengute tahm ja rohkem sellest ei räägitud.
Portugalis Fatimas 1917. aastal toimunud neitsi Maarja ilmutustes on ennustus, et tuleb aeg, mil kolm ööpäeva ei tõuse päike. Oktoobris juhtunu võis olla eelhoiatus. Kahjuks puudub paljudel vaimulik mõttelaad, et arutada ja mõtiskleda selle üle. Mõni inimene saab stressi, kui üldse seda teemat puudutada. Eriti oluline minu jaoks on see, et metsatulekahju oli Portugalis, kust need ilmutused pärit on. Sellised märgid olid vanasti asjad, mida võeti väga tõsiselt.
Palju on ka muid hirmuäratavaid märke. Need ei peaks küll kristlasi hirmutama, sest teame, et võit on Jumala käes. See tekitab ka inglite aktiivsuse. Võib kohata inimesi, kes muutuvad väga kiiresti. Näiteks kirikliku mõtteviisiga inimene võib paari kuuga täielikult muutuda. Haruldane on ka see tänapäeval, et tunned väga kiiresti ära inimesed, keda saad usaldada.

Kuidas suhtud Rootsi luterliku kiriku uude kirikukäsiraamatusse, kus Jumalale viitavad meessoost asesõnad on asendatud neutraalsetega. Mis argumendid on selliste valikute taga?
See on suurepärane käsiraamat teenimaks altari ees, mis on pühitsetud tundmatule Jumalale. Sellest kõneles apostel Paulus Ateenas. Lääne maailmas on inimesed rohkem üksinda kui kunagi varem. Öeldakse, et Euroopa Liidu ideaalkuju on inimene, kes elab ja töötab üksinda korteris, teeb arvutitööd ja kardab naabreid.
Uue käsiraamatu Jumal on inimesest väga kaugel. Inimene ei taha, et Jumal tuleks talle ligi ja näeks, kes ta on. Piibel ju kirjeldab, et kui tuleme valguse juurde, siis näeme suure hirmuga, kes tegelikult oleme – vaesed patused. See on traagiline, kui põgeneme tagasi sinna, kus saame patte varjata. Jäädes valguse juurde näeme, et Jeesus on patustajate päästja.
Kogu see teema on seotud kirikuvalitsemisega. Reformatsioon oli Rootsis väga pehme ja kirik säilitas väga palju oma iseseisvust. Riigikirik kehtestati alles 1986. aastal. 2000. aastal lahutati kirik ja riik, ent kõik kiriku juhtorganid valitakse poliitiliselt. Otsustajad pole sageli väga seotud kirikueluga. Nad pole kindlasti võitlevad ateistid, vaid aimavad, et mägede taga on Keegi … ja on tellinud käsiraamatu, mis kõnetaks neid. See on agnostiku lähenemine.
Isa kuju taandumine peredes on minu meelest väline jutt. Siin taga on üksindus. Ent Rootsis on ka neid, kes on Jeesust tundma õppinud ja ei taha teenida altari ees, mis on pühitsetud tundmatule Jumalale.

Mis elu Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus elab?
Elame vaikselt. Koguduse tuumik on need, kes jäid sõja ajal viimasest laevast maha. Lisaks nende pered, sõbrad ja tuttavad. Ka erinevatel põhjustel siia sattunud. On ju kaks teed: olla avatud, et kõik saavad tulla, või olla suletud. Kogudus on kakskeelne, pühapäeval põhiliselt rootsikeelne, kolmapäevaõhtuti on jumalateenistused eesti keeles.
On lootus, et peagi pühitseme koguduse abikiriku Naissaarel. Palju on teha, aga lootma peab. Olen kindel, et sel kirikul on tulevikus mingi eriline roll, sest ta on loogikavastaselt säilinud. I maailmasõja ajal aeti kõik inimesed saarelt minema, et ehitada sinna keiserlik sõjaväebaas. Hiljem revolutsionäärid põletasid enamiku hooneid, kaasa arvatud vanad kabelid. Inimesed tulid tagasi saarele pärast Vabadussõda. Taastasid talud ja ehitasid uue kiriku, mis valmis 1938. Seda kasutati vaid 1,5 aastat, ent imekombel säilis okupatsiooni ajal ainukese hoonena vanadest hoonetest. Seal näidati kino, oli heinaküün ja hobusetall.

Oleme rääkinud üksinduse teemast. Oled vallaline. Kas see on sinu valik?
See on sõjaväejärgse maadluse üks osa. Osaliselt on see nii teadlikult, teisalt juhuslikult kujunenud. Tagantjärele võin seda öelda. Imetlen vaimulikke, kel on nii kogudus kui ka pere. Kuidas nad jõuavad? Arvan, et olen liiga nõrk – kuidas ma oleks toime tulnud? Äkki oleksin siis veelgi rohkem läbi kukkunud mõlemal alal.

Tunned end läbikukkununa?
(Naerdes – K. L.) Suhteliselt selle äärel. Kui teeks nimekirja, mida peaks rohkem ja paremini koguduses tegema, siis see oleks väga pikk, ja loetelu sellest, mida ma tahaksin teha, veel pikem. Näiteks tahaksin rohkem kodukülastusi teha, kasvõi enne ristimist ja pärast ristimist.

Millega oled ära teeninud rohke tunnustuse?
Aurahasid pole võimalik nõuda või osta, vaid tuleb lihtsalt tänuliku meelega vastu võtta. (Lustiga seletades. – K. L.) Rohke tunnustusega on nagu ketšupipudeliga – alguses ei tule midagi, siis tuleb hästi palju ja siis on jälle vaikus. Ma olen täiesti kindel, et kui Rootsi kuningas ei oleks andnud esimest medalit, siis ma ei oleks ka järgmisi saanud.

Kuidas sa end laed, puhkad?
Ega kodus ei saa väga. Mul pole kindlatel kellaaegadel toimuvaid kõnetunde. Esmajärjekorras tegelen inimesega, kes kohale tuleb, siis kõnede ja meilidega.
Olen väga tänulik heade sõprade eest, kelle juures on võimalik külas käia ja oma elu jagada.

Oled sa õnnelik?
(Naerab ülevoolavalt – K. L.) Kui oled terve, siis peab olema tänulik.

Kas sul on igatsusi, unistusi?
Raamatus „Püha teekond“ on kirjeldatud palverännakut Athose saarelt Püha Katariina kloostrisse Siinai poolsaarel. Kui oleks piiramatult aega ja raha, siis teeksin selle reisi jalgsi läbi Süüria ja Liibanoni. Selliseid asju tuleb teha, kui on õige aeg. Ei tohi kiirustada. Näiteks Valamo kloostrisse olen olnud mitu korda teel, aga alati on midagi ette tulnud. Praegu pean kohustusi, mis mul on, väga tähtsateks. Kui põgened kohustuste eest, siis sind ei õnnistata.

Kuidas lähed vastu juubelile? Teed elust vahekokkuvõtteid?
Eks tuleb võtta nii, nagu võtta annab. Vanad inimesed mulle väga meeldivad. Sõltub ka, kuidas vananed. Kui nii vananeda nagu peapiiskop Kuno Pajula, siis on see fantastiline. Vanasti öeldi, et vananemine on nagu riidest lahti võtmine: inimese päris iseloom paljastub. Eks nii olegi – vanad on kas kõige kihvtimad või kõige õudsemad inimesed, midagi vahepealset ei ole.

Milline on sinu uusaastasoov?
Eelkõige tuleb olla tänulik ja on kolm asja, mida kirik peaks rohkem rõhutama: tõde, usaldust ja lootust. Kui usaldame Jeesust sada protsenti, siis saame ka üksteist usaldada ning meil on kindel ja vankumatu lootus.
Kätlin Liimets

Johan Patrik Göransson
Sündinud Rootsis Uddevallas 27.12.1967
1996 ordineeriti Rootsis õpetajaks
Hariduskäik: 1989–1994 õppis Göteborgi ülikoolis teoloogiat (usuteadus, MA), 1995–1996 läbis Uppsala pastoraalseminari
Teenistuskäik: 1996–1998 Jõhvis abiõpetaja, 1998–2000 Rootsis Göteborgi Pauluse koguduse abiõpetaja, alates 2000 Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja, 2000–2001 Tallinna toomkoguduse abiõpetaja. 2007–2011 Tallinna praostkonna abipraost.
Autasud: EELK aasta vaimulik 2008, EELK aukiri 2010; Rootsi Kuninga medal ja sinine lint 2013, EELK Teeneteristi III järk 2016, Valgetähe V klassi teenetemärk 2017, Aadu Luukase SA nominendipreemia 2017.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)