Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Sada aastat peapiiskop Edgar Hargi sünnist

08.10.2008 | | Rubriik: Persoon minevikust

Edgar Hark peapiiskopina. Fotod: EELK konsistooriumi arhiiv

Eluloost
Edgar Hark sündis 8. oktoobril 1908 Tartus. Varsti seejärel sõitis ema koos lapsega Peterburi, kus perekond tollal elas. Siin möödusid neil ka rasked sõja-, revolutsiooni- ja kodusõja-aastad. Peterburis alustas Edgar Hark kooliteed Eesti Hariduse Seltsi algkoolis. 1920. a opteeris perekond Eestisse. Keskhariduse omandas Edgar Hark Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetas 1928. a kevadel cum laude. Seejärel tegi läbi sõjaväeteenistuse, lõpetades reservlipnikuna.
1929 asus Edgar Hark õppima usuteadust Tartu Ülikoolis. Õpinguteaeg oli majanduslikult väga raske, sest tema isa, metallitehase tööline, oli pikka aega töötu. Näiteks pidi Edgar Hark üliõpilasena 1930–1935 töötama, et toita ennast ja oma vanemaid. 1935. a kevadel lõpetas ta ülikooli. Seejärel oli nn prooviaastal Tormas õp Aleksander Kuusiku ja Paide koguduses praost Gerhard Pärli juures.
Edgar Hark ordineeriti Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 29. märtsil 1936. a vikaarõpetajaks. 25. novembril 1936 kinnitati ta Mustvee koguduse õpetajaks ja 10. veebruaril 1937 Lohusuu koguduse õpetaja kohusetäitjaks. 1. jaanuarist 1937 töötas Edgar Hark mõnda aega ka äsja moodustatud Tudulinna Rahu koguduse organiseerija õpetajana.
1941. a mobiliseeriti Edgar Hark Punaarmeesse, kus eesti laskurkorpuse koosseisus võttis osa sõjast, muu hulgas ka lahingutest Mustvee pärast 1944. a. Ta demobiliseeriti kaptenina 1945. a.
Seejärel jätkas Edgar Hark Mustvee koguduse teenimist, millele lisaks määrati ta 1. juulist 1946 ka Torma koguduse hooldajaõpetajaks. 20. aprillist 1947 kinnitati Edgar Hark Torma koguduse õpetajaks ja Mustvee koguduse hooldajaõpetajaks. 16. septembrist 1948 määrati ta Tartu praostkonna praosti kohusetäitjaks, 27. oktoobrist kinnitati konsistooriumi assessoriks. 23. märtsil 1949 valis Tartu praostkonna sinod ta praostkonna praostiks.
22. juulist 1954 vabastati Edgar Hark Torma ja Mustvee koguduse teenistusest ja määrati Tallinna Toompea Kaarli koguduse II pihtkonna õpetajaks. Praostkonnast lahkumisega vabanes ta ka Tartu praostkonna praosti ülesannetest. 4. mail 1955 nimetas peapiiskop Jaan Kiivit sen assessor Hargi oma alaliseks asetäitjaks.
Järgmine peapiiskop Alfred Tooming nimetas samuti Edgar Hargi oma alaliseks asetäitjaks 18. oktoobrist 1967. Tallinna praostkonna praostiks määrati Hark 1. oktoobrist 1972, kuid vabastati sellelt kohalt tema enda soovil tervislikel põhjustel 10. septembrist 1974.
Pärast peapiiskop Alfred Toominga surma valiti Edgar Hark 19. oktoobrist 1977 peapiiskopi kohusetäitjaks. Kirikukogu valis ta peapiiskopiks 31. mail 1978. Ta ordineeriti sellesse kõrgesse ametisse 31. oktoobril 1978. Seoses kirikupeaks valimisega vabastati Edgar Hark Tallinna Toompea Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja kohalt 1. augustist 1978.
Peapiiskop Edgar Hark suri Tallinnas Tervishoiu Ministeeriumi IV Valitsuse Vabariiklikus Haiglas 23. oktoobril 1986 ja maeti 4. novembril Torma kalmistule vastavalt tema enda varem avaldatud soovile.
Edgar Hark töötas EELKs üle 50 aasta: õpetajana, praostina, konsistooriumi assessorina ja kaheksa aastat peapiiskopina. Ta valiti Ungari EL Teoloogilise Akadeemia, Helsingi ülikooli ja EELK Usuteaduse Instituudi audoktoriks. Nii Eesti kui ka NSV Liidu kirikute esindajana viibis ta välismaal kokku 84 korral.
Moskva patriarhaat autasustas teda Püha Vladimiri I järgu ordeniga ja EELK konsistoorium oma aukirjaga. Riigi poolt autasustati Edgar Harki Isamaasõja I ja II järgu ordeniga, Rahvaste Sõpruse ordeniga, viie medaliga ning ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.
Oma ametis oli ta töökas, väga kohusetruu, täpne, väsimatu ja rõõmsameelne. Ta oli ka siiralt usklik mees. Üks tema lähemaid kaastöölisi, Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja praost Kaide Rätsep on teda iseloomustanud ortodoksse luterlasena, kuid seejuures avara silmaringiga teoloogina.
Minu kokkupuuted Edgar Hargiga
…kui olin õpetaja
Mind määrati 1957. aastal teenima Torma ja Mustvee kogudust. Olin tollal veel aseõpetaja, praeguse nimetusega diakonõpetaja. Seega ma ei saanud ise kogudust valida, mind määrati kohale. Kuigi minu eelkäija õp Edvard Tamm (teenis neid kogudusi 1954–1957) oli töö üleandmisel sealseid olusid ja inimesi põgusalt juba iseloomustanud, palusin assessor Edgar Hargilt siiski veel täiendavat informatsiooni nii koguduste kui ka koguduste tegelaste kohta, mida tema mulle lahkesti ja põhjalikult ka andis.
Siia tööle asudes oli sellisest teabest palju kasu. Saavutasin kohe hea kontakti inimestega, eeskätt koguduste juhatustega. Edgar Hark oli siit alles kolme aasta eest lahkunud ja tundis minu kui tema töö jätkaja vastu ilmset huvi. Loomulikult säilitas Edgar Hark ka Tallinnas töötades kontakti Torma ja Mustvee inimestega, eeskätt nende koguduste tegelastega. Pealegi elas tema ämm Torma kirikust ainult mõne kilomeetri kaugusel. Edgar Hark koos abikaasaga külastas ämma sageli.
Minu teadmata oli ta ka minu esimesel surnuaiapühal Tormas koguduse hulgas. Mitte kunagi varem ega hiljem pole mu töö ja elu olnud mu vaimulikule ülemusele nii nähtaval, otsekui peopesal. Torma ja Mustvee kogudust teenides lõpetasin ka Usuteaduse Instituudi ja sain õpetaja ametinimetuse.
…kui olin praost
1960–1962 teenisin Saaremaal Kuressaare Laurentiuse ja Kaarma kogudust. Ühtlasi täitsin ka Saarte praostkonna praosti kohustusi. Nüüd tekkisid uued kokkupuuted Edgar Hargiga hoopis teisel tasandil.
Peapiiskop Jaan Kiiviti algatusel toimusid kuni 10 korda aastas Tallinnas praostide informatsioonikoosolekud, kus praostid informeerisid piiskoppi oma koguduste elust ning probleemidest ja peapiiskop omakorda andis praostide kaudu kogudustele soovitusi kitsaskohtade lahendamiseks.
Tollal allus koguduse elu rajooni täitevkomiteele, kust koguduse juhatuse esimehele anti suuliselt mitmesuguseid korraldusi. Õpetajat koguduse elu juhina ei tunnustatud. Täitevkomitee eesmärgiks oli koguduse tegevust võimalikult piirata. Selleks esitati eri rajoonides erisuguseid nõudmisi.
Peapiiskopil oli vaja saada neist ülevaadet, et mõne eriti räige korralduse puhul otsida abi NSVL Usuasjade Nõukogu volinikult Eestis, kes allus otseselt juba Moskva keskvõimule. Mõnikord võis temalt abi ka saada, kuid alati mitte. Tervet EELKd hõlmavaid õpetajate ja/või koguduste esindajate kokkutulekuid ei lubatud. Ka kirikukogu sai kokku kutsuda ainult uue peapiiskopi valimiseks.
Praostide informatsioonikoosolekutele kutsuti ka kõik konsistooriumi assessorid ja Usuteaduse Instituudi ordineeritud õppejõud. Seega võime informatsioonikoosolekut sisuliselt vaadelda ka piiskopkonna sinodina. Siin arutati läbi mitmed põhimõttelise tähtsusega asjad enne nende kehtestamist kirikuorganite poolt. Näiteks naiste ordineerimise küsimus. Seega oli praostide informatsioonikoosoleku tähtsus tervele EELK-le tolleaegsetes oludes väga suur.
Informatsioonikoosolekutel imetlesin korduvalt Edgar Hargi vaoshoitust, kuigi ta peapiiskopi alalise asetäitjana oli kirikupea järel kõige paremini informeeritud mees terves kirikus. Kui vaidlusägeduses mõnedki sõnavõtjad läksid «särinal põlema», siis tema kaitses oma väiteid alati rahulikult ja loogiliselt.
Mustvee koguduse tegelased mäletasid, et noore õpetajana oli Edgar Hark mõnikord esinenud küllaltki emotsionaalselt, nõnda et vastaspoolele jäänud inimesed olid teda nimetanud koguni tulehargiks, siiski heatahtlikult. Ilmselt oli raske elukool vahepeal talle mõndagi õpetanud.
Konsistooriumi assessorina
Peapiiskopina oma tööd alustades leidis Edgar Hark kõigepealt, et konsistooriumi (kirikuvalitsuse) koosseis on jäänud liiga napiks ja nõrgaks. Et kirikukogu kokkukutsumiseks loa saamine võis venida, koopteeris konsistoorium peapiiskopi ettepanekul sellesse kogusse kaks uut liiget: Tallinna Jaani koguduse II pihtkonna õpetaja Kuno Pajula ja minu.
Kirikukogu kinnitas oma järgmisel koosolekul selle otsuse. Seni oli konsistooriumi täiendatud ikka vanemate ja suurte kogemustega meestega, kes enne sõda lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna. Edgar Hark valis selleks nüüd nooremad vaimulikud ja Usuteaduse Instituudi kasvandikud.
EELK põhikirja kohaselt jaguneb konsistoorium täiskoguks ja presiidiumiks. Viimase ülesandeks on kirikuelu lihtsamate asjade korraldamine, milleks põhikirja kohaselt polnud vaja tervel koosseisul kokku tulla. Edgar Hark moodustas presiidiumi nõnda, et peapiiskopile lisaks kuulusid sinna Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja, Tallinna praostkonna praost ja peapiiskopi alaline asetäitja assessor Eerik Hiisjärv ning mina. Presiidiumi liikmena muutusin üheks Edgar Hargi lähimaks kaastööliseks ja seda mitte ainult konsistooriumis.
Tollal polnud peapiiskopid nii usinad mööda kogudusi ringi sõitma kui praegu, vaid saatsid sageli enda asemel sinoditele ja koguduste ning õpetajate suurtele tähtpäevadele oma abilisi, eeskätt konsistooriumi presiidiumi liikmeid. Minu mulje järgi praostkonna sinodite koosolekutest umbes kolmandikule peapiiskop ise ei läinud. Nii oli olnud tavaks juba peapiiskop Jaan Kiivitist (sen) alates. Korduvalt saadeti peapiiskoppi esindama mind. Niisugused sõidud eeldasid juba üsna põhjalikku konsulteerimist peapiiskopiga nii enne kui ka pärast komandeeringut.
Mõnikord andis Edgar Hark mulle ka mõne konkreetse ülesande oma töövaldkonnast. Näiteks teha esialgne ettepanek, kust võtta ilma õpetajata jäänud kogudusele uus hingekarjane. Õpetajate vähesuse tõttu oli kaadripoliitika tollal peapiiskoppide suurimaks murelapseks.
Konsistooriumi assessorina õppisin tundma Edgar Harki kui palvetavat inimest. Ka lühike koosolek algas ikka palvega. Vahel mõtlesin kärsitult, et alguspalveks oleks piisanud ka paarist lausest. Kirikupea aga võttis süvenenult palvetamiseks aega ka siis, kui oli kiire.
Veendusin juba varem ka selles, et Edgar Hark peab piiblilugemist väga oluliseks. Kord külastasin mingi asjaajamise tõttu Tallinnas samal päeval mitme koguduse kantseleid nende tööajal. Kui parajasti polnud jutule soovijaid, siis ühes koguduses õpetaja sirvis ajalehti, teises tegi kantseleitööd, kolmandas lihtsalt vestles kaastöölisega jne. Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Edgar Hark aga luges kantseleis Piiblit, laskmata ennast segada sellest, millega tegelesid teised inimesed samas ruumis.
Viimast korda kohtusin Edgar Hargiga haiglas paar päeva enne tema surma. Peapiiskopi kasutusse oli antud terve palat. Kirikupeal oli mure, kes jätkab tema tööd EELKs. Ta küsis, kas mina oleksin nõus kandideerima peapiiskopi kohale. Kahjuks pidin vastama eitavalt. Selline koorem käinuks mulle üle jõu, ma ei oleks saanud hakkama. Pealegi oli tee nii kõrgesse ametisse mulle kinni. Totalitaarses riigis hoolitses riigivõim ka selle eest, et tippjuhtideks saaks temale sobivad inimesed. Mina nende hulka ei kuulunud. Näiteks lubati mind välismaale esmakordselt alles 1990. a sügisel.
Oikumeeniline liikumine ja rahutöö
Väikese kiriku juhina andis Edgar Hark üsna märgatava panuse kirikute omavaheliste suhete arendamisse. Paaril korral esindasin peapiiskopi asemel EELKd ka mõne teise Eestis tegutseva kiriku tähtpäeval, kui Edgar Hark ise muude ülesannete tõttu ei saanud minna. Eraldi mainimist väärib tema töö kirikutevaheliste kontaktide jätkamisel üle raudse eesriide, mis tollal lahutas mitte ainult riike ja rahvaid, vaid ka idas ja läänes tegutsevaid kirikuid.
Nõukogude riik tunnustas eriliselt Edgar Hargi osa just rahuliikumises. Ta oli rahvusvaheliselt tegutseva kristliku rahukonverentsi töökomitee liige, samuti nii NSVL kui ka ENSV Rahukaitsekomitee presiidiumi liige. Tagantjärele on selleaegset rahutööd kritiseeritud kui punase valitsuse poolt esile kutsutud liikumist, et NSV Liit ise saaks rahupropaganda varjus ohjeldamatult relvastuda.
Kui Edgar Hargi kuuldes avaldati kahtlust rahutöö kohta, vastas ta lihtsalt: «Mina tean isiklikest kogemustest, mis on sõda. Seepärast teen kõik minust oleneva, et oleks rahu.» «Et oleks rahu» – niisugune on ka Edgar Hargi 1990. aastal trükis ilmunud jutlustekogu pealkiri. Oma tegevusega taotles ta tõepoolest rahu igal rindel: südamesse rahu Jumalaga, rahu inimsuhetesse me ümber ning rahu ka riikide ja rahvaste vahele.
Edgar Hark jutlustajana
Edgar Hargi jutlused olid sisukad ja kõigile kuulajaile arusaadavad. Näiteks vältis ta keerukaid mõttekäike, ainult haritud inimestele arusaadavaid vihjeid ja võõrsõnu. Torma kogudus pidas teda justkui õpetajaameti etaloniks. «Ta on peaaegu nagu Hark» – niisugune oli kõrgeim hinnang, mida mõne teise õpetaja jutlusele võidi anda.
Oma jutlused kirjutas Edgar Hark alati varakult valmis, kuigi tal jutlustades sageli teksti silme ees polnud. Nii toimis ta veel ka peapiiskopina, jagades oma tööpäeva kaheks. Esimene pool kulus konsistooriumi kantseleis kirikuvalitsuse jooksvate asjade peale, samuti jutule soovijate vastuvõtmiseks.
Koju jõudes jõi ta esmalt suure tassi kohvi ja pühendas siis päeva teise poole jutluste kirjutamisele ja oma muude ettekannete konspektide koostamisele. Peapiiskopil tuleb jutlustada kaugelt rohkem kui tavalisel õpetajal. On oht, et suure töökoormuse tõttu ei jää enam aega küllaldaseks süvenemiseks piibliteksti ja kirikupea jutlused jäävad kesiseks.
Edgar Hark püüdis sellist ohtu vältida jutluste üleskirjutamisega, kuigi varem valmis kirjutatud jutluse esitamist ei peetud tollal vaimulike hulgas heaks näitajaks. Lugupeetud praost ütles ametivenna kohta kitsamas ringis: «Tema, vaeseke, peab kõik sõna-sõnalt valmis kirjutama. Mina saan hakkama ka ilma selleta.»
Edgar Hark inimesena
Ta ei armastanud oodata. Torma kogudus teadis hästi, et kui vaimuliku talituse soovijad ei jõua kokkulepitud ajaks kirikusse või surnuaiale, istub õpetaja otsekohe autosse ja sõidab ära. Õnneks küll ainult oma ämma juurde, kuhu tuli talle järele minna.
Praostina juhtisin esimest sinodit koos Edgar Hargiga. Tavaliselt lahkub vaimulikkond sinodijumalateenistuselt nõnda, et peapiiskop praostiga läheb ees ja õpetajad kahekaupa nende järel. Seisin lõpulaulu ajal altari juures peapiiskopi kõrval. Sealt lahkudes hakkas Edgar Hark kohe kirikust välja minema. Viipasin ametivendadele, et nad järgneksid, ja olin sunnitud peapiiskopiga kaasa sammuma.
Uksest välja jõudes olime rahva hulgas talaarides ainult meie kahekesi – kõik teised õpetajad olid jäänud kirikusse. Hiljem hoiatasin ametivendi, et kui peapiiskop Hark võtab osa jumalateenistusest, tuleb alati ühe silmaga jälgida, mida kirikupea teeb, ja vastavalt reageerida.
Sinodi puhul oli lõunalaud korraldatud sööklas. Millegipärast toitude lauale kandmine veidi viibis. Edgar Hark istus minu kõrval ja ütles mulle: «Kui viie minuti pärast pole süüa toodud, istun autosse ja sõidan ära.» Õnneks seekord siiski toodi. Kuulsin hiljem, et kusagilt oli ta nõnda laua juurest lahkunudki.
Mõnestki piinlikust olukorrast sai Edgar Hark üle naljatusega. Õpetajana Torma kogudust teenides leidis ta kord kirikust ämblikuvõrgu ja ütles lähedal seisnud kirikumehele: «Kes küll käib meil võrguga kalu püüdmas?» Kirikumees jutustas seda lugu aastaid hiljem veel minulegi.
Prof Evald Saag on kusagil nimetanud Edgar Harki suureks üksiklaseks. Nii kõrgel ametipostil jääb inimene paratamatult üksi, võrdväärseid partnereid tal pole. Mäletan, et Edgar Hark mõnikord siiski justkui põgenes Tallinnast kirikupea ülesannete juurest ja sõitis oma autoga ootamatult paariks tunniks mulle külla. Küllap ta käis nõnda ka mõne teise ametivenna juures. Oma peapiiskoplikus üksinduses vajas ta mõnikord puhkamisel siiski ametivenna seltsi.
Edgar Hark oli kasvanud ja koolis käinud majanduslikult kitsastes oludes. Isegi veel peapiiskopina püüdis ta olmekulusid igati kokku hoida. Tollal oli konsistooriumil raha kasutada üsna vähe. Näiteks mööbel Edgar Hargi esindusruumides oli enam kui tagasihoidlik. Kord enne eriti tähtsate väliskülaliste tulemist tegin konsistooriumi koosolekul ettepaneku see välja vahetada.
Edgar Hark oli rindel haavata saanud. Selle tagajärjel pidi ta kõndides toetuma kepile. Kirikus armulauda jagades aga läks vaja kahte kätt ja peapiiskop pidi oma kepi kõrvale panema. Mulle jäi mõnikord tema kõrval seistes mulje, et ta surub, hambad ristis, valu alla ja jätkab oma püha tööd.
Ka konsistooriumi kantseleis oli, tõsi küll, väga üksikuid päevi, kus peapiiskop töötas justkui mingi surve all. Sellest said aru ainult need, kes temaga väga sageli kohtusid. Siis püüdis ta külastajaga ruttu valmis saada. Kui olid ühe teema lõpetanud, kiirustas peapiiskop jätkama, küsides: «Oli sul veel midagi?» Ja veidi hiljem: «On see kõik?» Seejärel ulatas ta käe ja ütles: «Head aega!» Nii lahendas ta asju lühidalt, kuid arutlustesse ei laskunud. Ilmselt kannatas ta nendel päevadel valu, kuigi ta mitte kunagi ei kurtnud oma tervise üle.
Edgar Hargi esimene abielu kujunes traagiliseks. Mustvee koguduse õpetajana laulatati ta 15. juulil 1936 Anne-Liis Karneoliga. Noorpaar sai koos elada ainult viis aastat. On teada, et 1939. a õppis Anne-Liis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. 1941. a Edgar Hark mobiliseeriti ja viidi Venemaale. Tema edasisest saatusest ei teadnud siin keegi vähimatki, sest rinne lahutas.
Nii kulusid aastad teadmatuses. Kui 1944. a rindejoon taas lähenes, emigreerus Anne-Liis koos pojaga läände. Koos rindega Mustveesse tagasi jõudnud, purunesid Edgar Hargi unistused taaskohtumisest oma perega põrmuks. Ma pole kuulnud, et ta oleks sel teemal ametivendadele sõnakestki rääkinud. Küllap olid need mälestused liiga valusad.
Ka järgmistel aastatel polnud siin läände põgenenud inimestest midagi kuulda, sest raudne eesriie oli vahel. 15. juulil 1950 abiellus Edgar Hark Liidia Altmäega. Sellest abielust lapsi ei sündinud, kuid oma uue abikaasa esimesest abielust pojaga suhtles Edgar Hark võrdlemisi tihedalt ja südamlikult oma elupäevade lõpuni.
Edgar Hargi esimese abikaasa saatusest läänes ei tea ma midagi. Olen kuulnud, et peapiiskopina olevat ta oma välismaareisil temaga kohtunud. Küll aga tuli poeg Eestisse oma isa matusele, olles esmakordselt pärast emigreerumist tagasi sünnimaal. Peielauas istusin tema kõrval.
Kontaktid Edgar Hargiga olid mulle alati huvitavad ja kasulikud. Negatiivseid mälestusi temast pole. Peapiiskop Hargi abilisena töötatud aastad jäid omal viisil minu ametiaja kõrgperioodiks. Kohustused kirikuvalitsuses hakkasid siiski segama mu tööd Rapla ja Järvakandi koguduses. Praostiametist oli mul õnnestunud vahepeal vabaneda. Kuigi mind valiti ka järgmise peapiiskopi ajal konsistooriumi liikmeks, palusin ennast peatselt sealt vabastada.
Tundsin sisemist kutsumust pühenduda jumalasõna kuulutamisele ja sakramentide jagamisele. Siis ma veel ei teadnud, et läheneb nn laulev revolutsioon, kus koguduse vaimuliku töö maht kasvab plahvatuslikult. Minu konsistooriumist lahkumise ajal oli uue assessori saamine hoopis kergem – asetäitjad oli kirikukogu juba valinud – kui Rapla koguduse õpetajale abilise leidmine.

Peapiiskop Edgar Hargi sajanda sünni­aastapäeva eel jagas oma mälestusi emeriitpraost
Esra Rahula

Kasutatud kirjandus:
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne, Tallinn 1986, lk 62–66.
Konrad Veem. Eesti vaba rahvakirik. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm 1988, lk 400, 454.

1936. a  Tartus.  Edgar Hark punaväe kapteni mundris.  EELK Konsistooriumi koosseis 1981. aastal. Esireas peasekretär August Leepin, peapiiskopi alaline asetäitja assessor Eerik Hiisjärv, peapiiskop Edgar Hark, assessor Esra Rahula, teises reas assessorid Herbert Kuurme, Kuno Pajula, Eduard Kalda ja Ago Viljari. Foto: erakogu

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)