Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Saaks no sõidu peale

25.01.2012 | | Rubriik: Ühiskond

Anu Mõtshärg
See oli Eero esimene traktor. Esimene päris ja oma traktor. Oi! – palju oli Eero sellest mõelnud, unistanud ja kujutlenud. Hing kohe ihkas tegutsema: pööraks laias kaares paremale ja vasakule, müristaks ja mässaks õhtuni. Nüüd ta siin seisis, esimene oma masin. Võilill kasvas juba üles, aga rattad ei liikunud veel. Raha nappis igatepidi, ei osanud, kust juurde saada. Mõnest juhuslikust äriotsast Internetis ei tulnud just palju. Seepärast oli ka hinna ja kvaliteedi suhe traktori juures just selline, nagu ta oli. Põkats vajas veel sättimist ja keeramist.
Ei noh – palju oli juba ära ka tehtud. Sidur oli tehtud. Veljed kraabitud ja värvitud. Käigukast tundus tibens-tobens. Õli vahetatud ja karter puhastatud. Roolihoob sirgeks aetud. Käima läks, aga sõita veel ei saanud. Telg oli kõver, võnkas tugevasti. Selline poolemeetrine nuutidega telg. Eero oli jällegi osa traktorist lahti võtnud, terve ring musti mutreid kasti peal laiali.
Päikeselisel hommikul käis Eero määrdunud kätega mööda õue ja otsis, kust mida saab. Remondimehe elu oligi selline, et kogu aeg pidi midagi otsima. Valmiskujul ju keegi vajalikku asja kätte ei toonud. Masinamehele polnud armsamat paika kui vanarauahunnikud, mis niigi mitu korda ümber pööratud. Ei olnud, ei olnud asja, aga lõpuks sa kusagilt alt asja ikka välja võtsid.
Eero käis ja otsis, vähemalt oma mõtetes ta teadis, mida otsis. Aida otsas komistas Eero roostetanud kosu peale nõgestes. Vaatas jalge ette: tema lapsepõlve mängutraktor, millele ta plekkratta oli rooliks seadnud. Ta kummardus. Seesama alumiiniumtraat, tundis Eero ära, mida ta kunagi samade sõrmedega keeras. Emal oli kusagil piltki alles, väike lokiline Eero, suur mutrivõti käes. Eero sihtis laka peale. Aidalakka oli läbi lahtise luugi rauakolu pillutud. Mis rauatükki parasjagu vaja polnud, see lendas üles.

Redel, Eero tõmbas käega redelist kinni. Esimene pulk ropsatas katki. Hää, et esimene, ei kukkunud kõrgemalt. Redelit oli juba seitset kanti parandatud, nüüd mine jälle haamrit ja naelu otsima. Eero vaatas sisse vanaisa töötuppa: «Kuule, sul mingeid naelu ei ole siin nõukaajast jäänud?» Vanaisa porises: «Sa tahad, et halva nõukaaja varandust jätkuks elu lõpuni.» – «No kuule, ma ei taha siin mingitesse naeltesse ka investeerida,» kostis Eero. «Niigi ainult jõhkrad kulutused on,» lisas ta. «No vaata, sealt nurgast kastist saad,» juhatas vanaisa.
Kähku tagus Eero kaks lauajuppi redelile peale. Viimane nael läks veel kõveraks. Pahameelega virutas Eero kõverpea puidu sisse. Haamrivars murdus, oligi mingist pulgast improviseeritud. Ääh, kurjustas Eero, saaks ainult selle momendi jälle üle. Lakapealne oli poolpime. Eero komberdas kuidagi edasi ja hindas pilguga rauajuppe. Raamid, toru, nurgad, lõiked segiläbi. Lisaks pidi tundma, et jalgapidi läbi lae ei vaju, muidu on koss verine.
Nii nagu Eero ühe telje moodi ümarraua välja tõmbas, tundis, et näpp läks. Jälle verine! Igal pool mingid terad ja konarad. Esimese hooga pühkis Eero näppu vastu pükse, nagu alati sellisel puhul, siis imes suus ja sülitas. Puuh, jälle mingi jama, mis põhisuunast kõrvale kiskus.

Verejooks ei tahtnud ega tahtnud peatuda. Eero kiusamiseks nii. Juba mitu ja mitu korda oli Eero imenud, sülitanud ja pühkinud. Püksid kah verised! Eero tuhnas sidet otsides vanaema tuppa. Ühe käega püüdis ta kummutit lahti kiskuda, raske sahtel kiuksus kinni.
«Mis sa tahad jälle säält?» nõudis pahane vanaema. «Sidet on vaja. Näpp on jälle katki, raisk, ma ütlen,» tõstis Eero häält. «Ära vannu siin!» tõreles vanaema. «Nii ei saagi üldse mitte midagi teha,» tusatses Eero, «kogu aeg on mingi jama. Kust kääre saab?» «Eks nad köögis on,» arvas memm.
Köögist Eero kääre ei leidnud. «Kus käärid on?» kordas ta nõudvalt. «Kust mina tean! Kas ma olen kääride valvaja või?» tõrjus mamma. «Miks küll on nii, et kui mingit asja vaja on, siis seda raudselt ei ole? Alati on nii! Alati!» ägetses Eero. «Aita mul näpp kinni siduda,» lükkas ta käe vanaema ette.
«Sul tuleb ka suve peale üheksa haava ja suvi on alles alguses,» lausus vanaema. Lõpuks sai sõrme ümber mähitud sidemele sõlm peale tõmmatud. «Kuule, Eero, kahele vasikale on vaja rohtu ette tuua ja küülikutele on vaja ristikut niita. Säält Jaanikesa pervelt niidagi,» tahtis nüüd vanaema vastuteenet.
«No miks ma pean niisuguse jamaga tegelema? See loomamajandus mind üldse ei vaimusta. Kui ma traktori korda saan, võin terve Jaanikesa nurme maha niita. Ühe päevaga!» seletas Eero. «Kas mulle üksinda on neid loomi vaja?» manitses vanaema. «Neid on ikka meile kõigile vaja. Andsin sulle traktori ostmiseks raha. Ole nüüd hää poiss ja mine tee, nagu ma ütlesin.» Eero venis tare nurga taha vikatit otsima.

«Kus luisk on?» oli Eero jälle ümber nurga tagasi vanaema man. «Kohe sa ta eelmine kord jätsid?» pööras vanaema vastu. «Sääl kaevu pääl vast iks oli.» «Kaevu kaane peal oli mingi poolik, vana, saja-aastane. Ma lasen vikati relakaga teravaks. Mingit kaasaegset tehnoloogiat tuleb ikka kasutada,» kõneles Eero. «Relakas ja relakas. Mine juba!» osatas vanaema. Aga relakal polnud ketast, tükid paku otsas laiali.
Väga vastumeelselt tõukas Eero käru ja loivas Jaanikesa nurme poole. Täpi, nende noor koer, hüples, kargles ja proovis Eerot jalast näksata. Vihaselt tõrjus Eero koera ja isegi lõi teda. «Määh! – see ka veel jalus, ei lase liikuda. Igal sammul on mingid takistused,» rääkis Eero iseendale.
Käsitsi tegemine ja jala käimine on nii nõmedad, et see ei lähe kohe üldse. 21. sajand. Aastaarv on selleks liiga kõrge. Nõnda mõtles Eero põlluserval. Nõmedik – Eero pigistas silmad kinni ja hakkas kuidagi vikatit liigutama.
Päev oli kõrgel lõunas. Eero istus ja nokitses jälle traktori kallal. Kirurgi kombel võttis ta traktori kõhust musti juppe välja. Vaatas korraga enda ümber ringi ja müksas randmega endale vastu pead: «Küll võib inimene loll olla! Olen vale võtme toonud. Sellega ei saa ju keerata. Nüüd kõnni jälle tagasi kolmkümmend meetrit võtit otsima. See jalutamine mööda õue üldse ei vaimusta. Nii ei jõuagi mitte midagi tehtud. Kõige hullem ongi nende asjade kokku otsimine. Kõik aeg lähebki selle peale ära.» Eero kõndis kolmkümmend meetrit tagasi kuuri juurde ja kordas oma peas: küll võib inimene loll olla.

Lõuna järel tuli vanaema pangega lehma lüpsmast ja peatus Eero kohal. Väheke seisatanud, tundis vanaema huvi: «Kaua sul veel läheb, kui sõidu peale saad?» «Kust mina tean?» keeras Eero küünarnukini traktori sees. «Ikka läheb noh! Kogu aeg teen midagi, üldse ei vahi!»
«Teine või kolmas nädal läheb juba, kui sa traktori juurest kaugemale ei saagi. Mõni töö oleks juba kolm korda tehtud selle ajaga, kui sa siin masinat mutid,» arvas vanaema. «Kuule, vants! See on juba selge mõnitamine. Tänapäeval ei tehta enam midagi käsitsi. Saad aru sellest! Mis ma teen, kui mul nii palju raha ei ole, et Valtrat või John Deeri osta,» tõstis Eero häält.
«Misasjad need Valter ja Tiir veel on?» imestas vanaema. «On mingid uued traktorid. Klaaskabiiniga.» – «Sa helikopperit ei taha endale osta,» kostis vanaema, kui toa poole läks. «Tule sööma, traktorist. Ma lasen supi soojaks.» – «Ei mul ole aega sööma tulla. Teha on vaja, teha on vaja.» – «Ütlen emale ära, siis sa veel saad, et sa midagi ei söö päeval.»
Õliste näppudega mopsi tõstes vaatas Eero kella: 14.28. Nahk! Aeg läheb, aga tehtud pole eriti midagi. «Eriti» tähendas täpsemalt seda, et pole tuhkagi jõudnud. Tuli naabripoiss Karl-August, keda suusahüppaja järgi ka Tiirmaaks kutsuti. Nalja-Tiirmaa asus kohe asja juurde: «Kuule, ma just äsja netist märkasin: starterit müüakse põkatsile. Sul oli ju starterit vaja kõvasti. Mul on kogu aeg pilk peal tehnikavärgil.»
«Oli, oli jah. Paljuga?» – «Nelikümmend.» – «Kuskohal?» – «Valgamaal. Näed, ma kirjutasin numbri üles.» – «Helista ise sinna, mul on käed mustad. Küsi, kuskohal täpsemalt, ja kas alla saab.» Karl haaras Eero mopsi, mõne aja pärast kostis: «Mingi Koorküla, Tsirguliina. Kolmekümne seitsmega saab kah.»
«Tasuks ära käia,» keeras Eero ikka veel võtit ja lisas: «Mul on Passatil kütet nii vähe. Seitsekümmend versta üks ots, seda küll ära ei sõida.» Karl osutas sõprust: «Ma tõmban oma Passatist välja mingi viis liitrit. Siis saab küll.» Tulidki Karl ja August peatselt tagasi, «viiekas» plastnõu näpu otsas. Kõik kortsunud rahatähed pükste taskutest loeti kokku, saadi 32 eurot. «Taarat peab ka veel Võrru ära viima,» leidis Eero. Karl ja August patsutasid rinnataskule: «Varuviiekas on ikka olemas.» «Laenad, kui vaja?» oli Eero lennukas. – «No ikka!»

Kui ärimehed starteriga tagasi jõudsid, oli vanaemal Vikerraadios «Päevakaja» juba läbi. Tõnis Tirel luges kultuuriteateid. Ema Endla oli vahepeal koju jõudnud, käis trepist ja pahandas: «Jälle pole sa päeval midagi söönud! Vanaema sõna sa üldse ei kuula. Mina ka sulle niimoodi vahendeid ei anna rauajuppide ostmiseks.»
«Äh, ema! Mis sa kiusad! Kui ma veel sööma ka hakkan, siis ei jõuagi üldse mitte midagi tehtud,» tagus Eero rusikat ja pihku vastamisi. Siis uuriti veel äsja soetatud starterit kasti peal. Võeti lahti ja seati jälle kokku. Siis läksid Karl ja August jälle netti istuma – et tehnikavärgil pilk peal püsiks. Eero mõtles: mis ma veel täna jõuan? Päev oli juba üsna õhtus. Läbi akna nägi Eero, et vanaemal «Aktuaalne kaamera» juba käis. Eero seadis starteri külge. Hää, et seegi läks esimese korraga. Ei olnud vindid rikutud. Päev läbi ja hoog vajumas.
Eero istus päevalõpu mõtluses: lisaks tehnikavigadele olid inimesed takistuseks jalgade ümber. Needsamad oma kodused inimesed. Lähedased, öeldakse. Igaüks tahtis midagi. Igaüks tahtis oma. Pidi neile kuidagi järele ka andma ja nende käsutusi täitma. Aina takistused teel ja jalus. Kui elaks üksinda maailmas, kas siis oleks parem? Eero õhkas ja vaatas õhtutaevasse üles. Saaks no sõidu peale, soovis Eero.

Järgmisel hommikupoolikul käis Eero vanaisal järel ja nurus, et see talle võlli treiks võnkava asemele. Vanaisal oli treipink – halva nõukaaja lõpus asutusest koju veetud. Vanaisa ikka puskis vastu. Ta oli väga aeglane. Eero oma kärsitusega käis tal kannul. Lõpuks asuti pingi kõrval Eero joonist vahtima: kui palju millimeetreid kust kuhu. Siis oli Eerol juba väheke lootust, et läheb asjaks ja tegemiseks. Vanaisa tundus vähemalt tonni jagu raske, teda ei jõudnud ju liikuma lükata.
Vanaisa otsis materjali. Treipingi kõrval nurgas seisid igasugused rauajupid püsti – kohalik remondi võimekus. Kohutavalt kaua kaes vanaisa läbi oma prillide. Need hiiglapikad hetked kannatas Eero veel kuidagimoodi ära. Lõpuks keeras papi tooriku padrunisse. No nüüd ehk läheb tööks, kibeles Eero.

Taadu keeras suporti ja leidis kohe, et õiget treitera on vaja: «Mul oli üks kimp neid terasid nööriga seotud ja rippus seal akna kõrval.» No vähemalt pool tundi otsiti treiterasid taga mööda ruumi. Siis oli vaja neid teritada. Selleks oli vaja käiaketas vahetada. Selleks oli vaja kahte võtit otsida jälle ei tea kust.
Lõpuks lasi vanaisa kaks tera käia peal üle: «Meil tehnikumis oli kunagi üks joodik vanamees. See teritas niimoodi, et ei vaadanud peale ka üldse. Tunde järgi lasi. Aga mõned teised, kes täpselt juhendi järgi tegid, ei saanud kuigi teravaks. Teritamine on omaette kunst. Igaüks ei oska seda.»
«Kuule, vana, ärme hakka jälle rääkima neid kilomeetripikkusi jutte, mis kunagi vanasti oli. Nii ei jõuagi üldse mitte kuhugi. Katsu nüüd käbedalt treida!» – «Vaata, igas töös peab oma mõnu sees olema. Muidu sa ei taha ja ei jõuagi seda tööd teha.» Vanaisa keeras taas suporti ja seisis: ikka oli veel midagi puudu.
«Ruttu, ruttu! Lase juba pöörlema,» kamandas Eero. «Sina tahad ruttu-ruttu. Aga ruttu-ruttu ei saa-aa,» venitas vanaisa rõhuga. «Miks ei saa!?» – «No ei saa-aa. Lihtsalt ei saa. Ruttu-ruttu ei tehta ühtegi korralikku tööd. Sa mine parem välja ja tee midagi seal traktori küljes. Ma treian sulle võlli ära. Kõige suurem abi on see, kui sa ei sega.» Eero läks, aga tundis, et pommid on jalgade küljes. Raske oli liikuda, takistused teel.

Poole tunni pärast oli Eero tagasi, süda ei andnud rahu. Äkki vanaisa ei teegi üldse mitte midagi, kui teda ei näe. Aga vanaisa lükkas Eero poole värske halja võlli. Oh rõõmu – edasiminek! «No-oh, poig! Nüüd on vaja veel ainult nuudid teha ühte otsa.»
Vanaisa seisis kaua freespingi juures ja mõtles midagi. «Mida sa mõtled?» – «Ma mõtlen seda, kuidas me tehnikumis jagasime freesi sammu, et kõik nuudid tuleks ühesugused. Muidu tuleb viimane kas suurem või väiksem. Seda kutsutakse naljahambaks. Siis sa juba võlli kohale ei pane ja kõik töö on untsu läinud.»
Eero hoidis hinge kinni, vaatas kord aknast välja, kord vanaisa peale, kord aknast välja, kord vanaisa peale. Kas tuleb naljahammas? Nüüd oli takistuseks raske vaikus, mis vajutas Eero peale. Mitte ainult vanaema käsud ja vasikate sööt ei seganud jalus.
Viimane hammas ikka tuligi veidikene väiksem kui teised. Veidikene. Taadu võttis võlli pingi vahelt välja: «Natuke hõõrud väikese viiliga ja küll ta läheb. Ega need Vene masinad nii täpsed ka ei ole. No mingi kahe sajandikuga olen vist mööda pannud.» Taadu oli muidu täitsa tore vanaisa. Väike lõhn oli tal juba hommikupoolikul juures. Kusagil ta seda Ekstra viina pudelit ikka peitis, aga noh – täitsamees, et ära tegi.
Vanaisa lohutas veel kõhklejat: «Igas töös peab väike lõtk sees olema. Natuke hooletu peab ka olema, seda ma sulle ütlen, poig. Kui sa viimset täpsuse punkti taga ajad, siis töö nässu lähebki. Ja vaata: ise teeme, ise remondime, ise peame ka rahul olema oma tööga. Isetegemine pole tehasetöö. Tehases on kõik pingid välja häälestatud…»

Vanaisa jäi veel õhku oma loengut pidama. Eero nühkis viiliga, istus pingi peal, proovis ja nühkis. Kell 16.13 õnnestus Eerol võll sisse saada. Võidumees, rõõmustas Eero endamisi. Nüüd oli vaja veel võlli vaba ots kokku monteerida, selleks oli vaja ühte polti 12 x 80 ja kolme polti     10 x 60. Selleks oli vaja mööda õue kõndima ja otsima minna. Eero kordas mõõte peas. Kui palju oli ta pidanud mõõte meeles hoidma ainuüksi põkatsi remondil!
Õhtu eel ronis Eero maja pööningule. Tihendi tegemiseks oli pappi vaja. Selleks oli vaja mõnd vana tordikarpi, mida laka peal tolmus ikka vedeles. Talupere ajalugu seisis siin kihtide viisi nähtaval. Eero lükkas otsaluugi lahti ja kuulis kohe põksatusi. Üks lind oli katkise aknaruudu kaudu sisse lennanud ja nüüd ei leidnud kuidagi väljapääsu. Põks ja põks põrkus ta lennul mitmele poole vastu. Taga ajada ei tohi, lendab ennast puruks – teadis Eero.
Eero hiilis aknapoolsesse otsa, istus ja ootas, millal lind luugiavast välja lendab. Linnukene aga rapsis veel: ikka vastu ja vastu katust. Siis mõtles Eero, et see lind on täpselt samasugune nagu tema, aina vastu ja vastu takistusi. Saaks no linnukene lennu peale ja Eero sõidu peale.
All luges vanaema pühakirja: «Inimesel, kes naisest sündinud, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.» Lühikesed elupäevad olid ehk jäänud vanaemal ja palju tüli oli Eerol.
Rannar Susi

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)