Saada tugevaks seesmise inimese poolest

Ef 3:14–21

On palvepühapäev. Läbi üheksa erineva lugemisaasta keskenduvad kirikukalendri piiblitekstid sel pühapäeval palveteemale.                 

Ütlen isiklikult ning kainestavalt ära, et palvetamine ei ole minu iseloomus just kõige tugevam külg. Ma ei tea, kas tegelikult seega olen päris õige inimene palvetamise teemadel sõna võtma. Palun küll pidevalt Jumalat. Erinevate asjade pärast. Et ta juhiks minu ja abikaasa päeva oma äranägemist mööda. Et ta valvaks meile kallite ja lähedaste inimeste üle. Kui olen eksinud, palun, et Jumal mulle andeks annaks. Kõigil meil on hea ära õppida lihtsate sõnade kasutamine: „Vabandust!“ ja „Anna andeks!“. Ei ole vaja õigustada enda eksimusi ei Jumala ega ligimese ees, vaid tuleb õppida tunnistama oma vigu. 

Ma mõistan ka, et tuleb paluda siiralt ja Jumala ees teeselda pole mingit mõtet – ta näeb meid kõiki läbi ja läbi. 

Elus on olukordi ja juhtumeid, kus olen palunud spontaanselt, innukalt, kõigest südamest. Olen näinud täiesti hämmastavaid tulemusi palvetele järgnemas. Kuid mulle on raskesti mõistetav nõndanimetatud püsiv palvetamine. Pikka aega paluda ühe ja sama asja pärast. Näiteks nii, nagu see Vanas Testamendis oli „maailmalõpumehe“ Taanieli pärusmaa. Ikka tekib pigem tunne, et ega Jumal kurt ole, küll ta kuuleb ja juba natukesest palvest ka aru saab. Ning et võib-olla on targem heita pilk ümberringi: vaadata ja mõista, mida tema tahab praegusel ajal ära teha. Ja sellega sujuvalt kaasa minna. Mitte aga paluda Jumalat teha seda, mis minul mõttes on.

Pühakiri räägib siiski palju asju selle kohta, et „ikka tuleb palvetada ja mitte tüdida“. Et jumalariigile käiakse peale ja need, kes teda ründavad, kisuvad selle viimaks endale. Ning et nendele, kes järelejätmatult koputavad, avatakse lõpuks ka uks.

Mis aga paneb jällegi mõtlema, kas siin elus ikka on iga ukse peale kopsima jäämisest abi. Mis siis, kui see on hoopis hoonetagune tuletõrjeuks? Sellise ukse juures ehk ei ole ühtegi head inglit seda meile avamas – see uks on tavaliselt kusagil kõrvalise koridori lõpus.

Kas me alati tunneme ära, milline on Eesuks, et selle ette tungivalt koputama jääda?

Mõne palve täitumine võib võtta aastaid. Miks see nii on, seda saab seletada mitut moodi. Kuid sinna ei saa ka midagi parata, et just niimoodi see vahel läheb. Jumal ei ole kokakoolaautomaat, et paned õige palvemündi sisse ja valitud jook kukub kohe välja.

Olen hakanud mõtlema, et kas raskete palvete täitumine ongi lõppeks nii väga oluline. Võib-olla peaksime pigem õppima Jumala ees vaikima kui midagi paluma. Ka avalik kiitus ja tänu on muidugi tihti asjakohased, kuid vahel võib nendegi tegemine olla tegelikult lärm.

Mida võiks Paulus silmas pidada, kui ta ehk praegugi taevases troonisaalis, kusagil Jeesuse apostlite ja hooletute autojuhtide pilve vahepealsel alal seistes meie kasuks Jumalat palub? (Teatavasti saavad osa teoloogide arvates hooletud autojuhid taevas troonile lähemale kui hulk jutlustajaid, sest nende tegevuse tagajärjel on paljud kaasliiklejad tihti kõigest kõrist ja südamest hüüdnud: „Tule nüüd, Jumal, appi!“, samas kui kaugeltki mitte kõigi jutlusepidajate tulemus ei ole samaväärne.) Sellepärast põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses.

Kuidas peaksime ära tundma selle, et oleme seesmiselt piisavalt tugevaks saanud? Ma ei tea täpselt. Võib-olla siis, kui mõistame põhilist: et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse.

Eluteel viibides on hetki, kus saame jääda täiesti vaikseks. Jääda mõttesse, kuni lõpuks ei märka enam omaenda mõtteidki. Jääb vaid tänulikkus ning armastus. See katab kõike, nagu veed katavad merepõhja. See täidab meid ning midagi muud ei olegi vaja. Sest siin ja praegu on kõik juba olemas.

Me lihtsalt tajume loodud ilu enda ümber ning otsekui sulame sellesse. Hetk, kus võtame kõike vastu sellisena, nagu see meile antud on. Ning ennastki Igavese palge ees just sellisena, nagu parasjagu oleme. Hetk, kus meie ei pea kõnelema Jumalaga ega pea ka ootama, et tema ütleks midagi meile. Hetk, kus meil pole midagi ja just seetõttu on meil kõik. Rahunenud kui laps isa süles. Johannese evangeeliumi 16. peatükk: Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. (Jh 16:22–23) Aamen.

 

 

 

 

Aare Luup, 

Tallinna Peeteli koguduse õpetaja