Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Saada Jumala sarnaseks armastuse kaudu

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!
Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!
Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama?
Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?
Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!

Mt 5:43–48

Armu läbi oleme me päästetud, ükskõik, kui kaugele Jumalast, iseendast ja ligimesest me ka langenud polnud. Tänu Jumalale! Milline oleks nüüd aga meiepoolne kohane vastus sellele armule?
Räägitakse lugu lapsest, kes oma nukukest kaisutades äkitselt pilgu tõstis ja emalt küsis: «Emme, kuidas ma saan teda kogu aeg armastada, kui tema mind kunagi ei armasta?»
Vahel küsivad ka täiskasvanud sedasama, mõeldes oma suhetele kaasinimestega: «Miks peaksin mina talle head tegema, kui tema minu heaks midagi teinud ei ole?»
Kel vähegi mahti mõelda, selle jaoks järgneb muidugi kohe ka vastuküsimus: miks peaks minu heategu sõltuma sellest, kas teine inimene mulle midagi head on teinud või teha kavatseb? Miks peaks teise inimese teod või tegemata jätmised takistama mind tegemast seda, mida ma oma südames tean õige olevat? Ja niisamuti, miks peaks minu hea enesetunne olema häiritud teise inimese tegudest või mittetegemistest?
Meie ees on Jeesuse kutse olla Jumala sarnased. Püüd saada Jumala sarnaseks pole inimesele võõras. Juba 1Ms 3 leiame me inimeste ees olevat kiusatuse saada Jumala sarnaseks hea ja kurja üle otsustamise vallas. Tulemus pole meile teadmata. Loendamatud inimpõlved on sel moel püüdnud ise väikest viisi jumalaid mängida ning sageli on tagajärjed olnud enam kui kurvad. Võim ja otsustusvabadus, kui sellega ei kaasne kompetentsust, on hirmus asi.
Nüüd aga ei kutsu Jeesus meid saama Jumala sarnaseks mitte mao, vaid Jumala enese kombel: mitte võimus, vaid armastuses. Valimatu armastus, mis ei oota omakasu – see on, mida meil tuleb õppida ja treenida. Ning teisalt, kas ei peitugi just seesuguses armastuses vägi, millist maailm meie ümber võita ei suuda?
Jumal armastab kõiki ja me teeme targasti, kui ei lase end eksitada selle fraasi moodsast kuritarvitamisest nende poolt, kes armastust ükskõiksuse ja kõikelubavuse sünonüümiks arvavad. Praktikas tähendab Jumala armastus enese andmist ja just säärasena seisab see kutse ka meie ees.
«Keegi meist pole täiuslik» võib olla õige vastus selgitamaks, miks üks või teine hea ettevõtmine untsu on läinud. Palju sagedamini kuuleme seda väljendit aga kahjuks vabandusena selleks, et mitte püüdagi millegi ülevama poole oma praegusest olust. Tõsi, vabanduselu asemel pühitsuselu elamine pole lihtne, ent teisalt – kui tahame endid nimetada kristlasteks, ons meil pääsu Kristuse jäljendamisest?
Jeesuse sõnad armastuse käsu kohta on üsna üheselt mõistetavad. Armastage, nagu Isa armastab. Armastage, nagu mina teid olen armastanud. Kuidagi ei vihja ta, et see võiks meile keeruline ülesanne olla. Ammugi mitte võimatu. Ta lihtsalt ootab, et me selle asjaga peale hakkaksime.
Kristlik armastus lähtub soovist jäljendada Kristust. Tema on jätnud meile eeskuju, et käiksime selles. See on ennastohverdav armastus, mis on valmis oma hüved ja vajadusel koguni elu loovutama armastatu õnne heaks. Ja vaid selles peitub ka armastaja enese tõeline vabadus ja õnn. Kuni oleme iseenda ja isikliku ellujäämisvõistluse kammitsais, ei ole me vabad. Kui loobume endast Jeesuse ja armuõpetuse pärast – andes oma elud Jumala teenistusse argielu pisiasjuski –, siis oleme tõeliselt vabad ja kasvame õndsuses ning kõiksuguses heas.
Kuidas see armastamine käib? Sellele küsimusele leiame küllaga vastuseid pühakirjast ja pühakute elulugudest. Üle kõige aga isiklikust osadusest Jumalaga, keda tundma õppides omandame ka õige tunnetuse ning väe, et igapäevaelu valikutes toimida Jumala auks ja inimeste õnnistuseks. Tähtis on võtta Issanda kutset tõsiselt ning märgata, et see pole pelgalt ilukõne, vaid väga praktiline küsimus.

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja