Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Saabub kord seegi aeg, mis kuldne ja väärib ootust

16.08.2017 | | Rubriik: Jutlus

Lk 4:23–30
Hea kirikuline, hea lugeja, kuulaja, hea õde ja vend,
tõsiselt jumalasõna selgituseks nüüd sea valmis end!
On teemaks täna prohvetid ja nende austus kodumaal.
Üks neist elas me oma riigis veel üsna hiljutisel a’al –
kui mööda suure linna tänavaid prohvet Kaarel ringi käis,
kel sõnum oli mehine, üheselt selge ja rikkalt vaimu täis.

Ei prohvetil endal suurt rõõmu olnud oma kuulutusetööst,
kui päästa püüdis maad ja rahvast tulevast pimeduseööst.
Ta kuulutama pidi, et „häda tuleb“ ja „parandage meelt“,
mispeale sageli lihtsalt naerdi ja eemale hoiti tema teelt.

Veel kuulutas ta, et kel palvet lugeda varem oli vaev,
need palvetavad varsti kogu hingest ja seda iga päev.
Rahvas kuulas ja pilkas ning prohvetit häbitult loopis.
President näljaseks pidas, kindral nuuti andis hoopis.

Siiski häda tuli! Ja valusalt puudutas rahvast ja maad –
jäid tühjaks talud ja majad ning paljud teed ja ra’ad.
Kuid samas rahvale prohvet andis ka usku ja lootust,
et saabub kord seegi aeg, mis kuldne ja väärib ootust.

Ta ütles: kui seda hoiab rahvas, see aeg püsima jääb,
nõndaks, et seda kõike mitu inimpõlve järjest nääb.
Aga suureliseks muutudes, unustades taas kord Looja,
tagasi võtab selle hea meie Vabaduseandja ja -tooja.

Nii on meile taas nüüd antud vabadus, rõõm ja rahu,
aga kas on nii, et see tihti mõttesse-meelde ei mahu?
Rahu jutuks on … Kuid näib – maailm vajab enam miist,
kel käes on järjest uuem, täpsem ja võimsam tapariist.

On kõiki asju, ahvatlusi nõnda palju kui ei iial varem
ja kõige rahva elujärg on saanud päevast päeva parem.
Ja siiski me ümber nii sageli  nurinat, kaeblust ja nuttu,
et vahel otse imestama peab, kuuldes kõike sellist juttu.

On kõike meil küllalt – ausalt tunnistama peab me keel.
Aga kas usku Poeg tulles leiab alles jäänud olevat veel?
Kas au sees Sõna ning kümme käsku on meil ikka siin
või tähtsam on ilma sära, kära … ehk ka joovastav viin?

Neid küsimusi mõtlikke kirjakoht me ette tänagi seab,
neile tõsimeelne ristiinimene alati ausalt vastama peab.
Kus oleks prohvet, karjane, kel ustav meel ja sirge selg?
Kes pole rumal, vaid kindel, aus, kel võõras oleks pelg
ning, kartmata kaotada kuulsust, oleks selged ta sõnad.
Poleks tähtsustki, kui „maailm“ teda seepeale mõnab.

Ütles kellamees Liblegi: „Ei kannata mitte üks sind,
kui tõtt talle ütled“, siis kalliks võib minna selle hind.
Ilustamata tõde kuulata sageli olla võib üsnagi valus,
et pole ime, kui prohvet ja ta kuulutus on pigem jalus.
Nii piinavalt valus – see, mis tõsi – kuuljaile võib-olla,
et kuulutaja nad parema meelega lükkaks kaljult alla.

Kuid prohvet kindlalt jätkab etteantud tööd ja teed,
ei seda muuda, ei väära mitte üks rahva pahameel.
Pole ükski prohvet tõesti olnud kuulus omal maal,
siiski ta kuulutus püsima jääb, sest ta sõnal on kaal.

Ütleb Issand ka – kui andnud Looja prohvetil’ väe,
võib juhtuda, et mitte igaühe silm prohvetit ei näe;
ei ole ju hea ja kombeks pärleid sigade ette heita,
nii prohvetisõnadki ennast argipäeva võivad peita.

Oli palju hädalisi, tõbiseid ja neid, kes jäänud leseks –
oli Jeesuse ajal, oli enne ja jääb neid ka pärastiseks,
kuid määratud ja seatud on see olnud ikka nõnda,
et prohveti abi saab aidata vaid hädalistest mõnda …
Miks nõnda? Looja tarkus see, mida mõista ei suuda,
nõnda see olnud algusest ja seda inimene ei muuda.

Kui prohveti avitus saab osaks vaid ühel või kahel,
siis kas mahajäetuna ei tunne meie iseennast vahel?
Siinilmas, kus ikka muret ja ahastust jätkuvalt meil,
olgem julged, sest Issand meiega on kõigil me teil.

Mis on meie mured? Eks seda igaüks enda puhul tea.
Ühel õnne justkui rohkem, teisel jälle lihtsalt ei vea.
Kui mure selles – oleks enam au, rinnas kard ja kuld,
lõpeks ikka nii, et see paraku vaid kaduvus ja muld.

Nii õnnis Lutherus ka seda seletas ning sellest sai aru,
julgedes olla kui prohvet, kui ümber oli võitlus ja maru.
Ja meie … Tundkem ära kõik Issanda prohvetid ikka,
saades aru – tihti neil polegi öelda mingit juttu pikka.
Selleks nad saadetud. Mitte saamaks kuulsust ja au;
las siis selleks kutsutuile jääda võim ja valitsejasau.

Kandes ustavalt Sõna ja pannes tähele Tema tahet,
hoidkem au sees sõnumit rõõmsat. Ja põlates pahet
andkem edasi väärtust, mis kantud meie päevini välja –
seda rooga kadumatut, mis saab kustutada hinge nälja.

Kord rahvas laulis – taeva kingitus, priius kallis anne –,
ka täna täis tänu olgu meie palves olev truudusevanne!
Olgu palveks meil omada alati mõistmist ja tarkust,
Loojat tänada kõige eest, panna tähele Tema kirkust!
Olgu meil tarkust ära tunda saadetud prohvetipale,
taibates ära nii sellegi, kes neist on õige, kes vale.

Eks ole – viimselt sõltub Looja armust kogu me elu –
nii iga eluhetk Tema poole olgu me püüd ja otsiskelu.

tsumakov, andres

 

 

 

 

Andres Tšumakov,
õpetaja reservis

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)