Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ryokani luule

29.04.2015 | | Rubriik: Kultuurielu

Jaapani munk Ryokan.

* * *
Ma ei ole kunagi
hoolinud edust,
vaid laiseldes
lasknud asjadel minna
omasoodu.
Mu kerjakotis
on kolm mõõtu
riisi,
tulepuud lamavad
lõuka kõrval.
Kes hoolib meelepettest
ja valgustusest?
Mis kasu on
kuulsusest
ja rikkusest
selles põrmumaailmas?
Oma hütis kuulan ma
õhtuvihma sabinat
katusel
ja sirutan jalad välja
jõudeolekus.
* * *
Vihmasadu lakkas,
pilved ujusid eemale
ja taevas on jälle selge.
Kui meel on puhas,
siis on kõik
asjad maailmas puhtad.
Hülga see kaduv maailm,
hülga ennast,
siis kuu ja lilled
juhatavad sind Teel.

Ryokan (1758–1831)
Ryokan oli jaapani zen-budistlik munk, eraklik ja eks­tsentriline. Elatus kerjamisest. Talle meeldis mängida lastega, unustas enda tihti mängima. Oli ka kalligraaf.
Kord tuli Ryokan oma hütti ning leidis sealt varga. Aga vargal polnud Ryokani tühjast hütist midagi võtta. Siis riietus Ryokan lahti ja pakkus vargale oma riideid. Varas võttis Ryokani rõivad ja põgenes tuhatnelja. Ryokan kahetses, et tal polnud vargale rohkem anda, ning luuletas:
Varas jättis
kuu
mu aknale.
Kahju, et ei saanud
anda talle
kuud!
1826. a Ryokan haigestus ning ei saanud enam elada erakuna. Tema metseen võttis ta enda juurde. Ryokani eest hakkas hoolitsema noor nunn Teishin. Nad hakkasid vastastikku kirjutama haikusid, mis tegi rõõmsamaks Ryokani viimased eluaastad. 18. veebruaril 1831 Ryokan suri. Teishin meenutab oma mälestustes, et Ryokan suri istudes mediteerides «just nagu oleks jäänud magama».
Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud
Jaan Tooming

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)