Rüütli metafoori järgi Karis, mitte Kaljulaid

Eestist väljaspool (ehk rahvusvahelises meediakajastuses) tuntakse huvi, miks presidendivalimiste teises voorus 31. augustil riigikogus valiti ametisse Alar Karis ning miks ei osutunud tagasivalituks Kersti Kaljulaid. 

Kersti Kaljulaid oli majandusajakirja Forbes 2017. aasta „saja kõige mõjukama naise“ nimekirjas 78. kohal, otseselt tema ja tema meeskonnaga seostatakse Eesti jõudmist ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks aastateks 2020–2021, sellesuvistes avaliku arvamuse küsitlustes oli Kaljulaid populaarseim presidendikandidaat, tema jätkamiseks presidendiametis koguti rahvaalgatuslikult allkirju ning nii Eestis kui ka väljaspool Eestit on tema rahvusvaheline tegevus teada ja väga kõrgelt hinnatud.

Selles võrdluses Alar Karist rahvusvahelise poliitika valdkonnas eriti ei teata. Kui ta oli arvamusküsitlustes, siis oli neis paar korda vähem populaarne Kaljulaidist ning ajakirjanduse korraldatud tänavaküsitluses oli neid, kes ei teadnud, kes ta on. 

Miks siis „Karis, mitte Kaljulaid“ ja miks mitte vastupidi – „Karis mitte, Kaljulaid“? Tegelikult ka Karis tõusis päevakorda alles augusti keskel. Oleks Jüri Luik enne seda vastanud jaatavalt kolme erakonna tehtud ettepanekule, poleks Karist riigikogus kandidaadina üles seatudki ja president olnuks Luik.

Kaljulaid andis küll augusti keskel mõista, et on valmis kandideerima teiseks ametiajaks, ent ametlikku kandidaati temast ei saanud, kuna seekord eeldati, et kandideerimise künniseks on 68 häält riigikogus, mistõttu kandideerimine algab siis, kui äravalimine on kindel. Kaljulaid ei saanud hääli kokku. Selle eeldusega ei saanud mitut kandidaati tekkidagi, mistõttu ei toimunud ka kandidaatide omavahelist debatti avalikkuse ees.

Üks oluline debatt siiski toimus. 29. augustil toimus ERRis riigikogu viie erakonna juhtiva esindaja – valitsuskoalitsioonist olid kohal erakonnajuhid Jüri Ratas ja Kaja Kallas – debatt presidendivalimiste teemal. Nii Ratas kui Kallas idealiseerisid Rüütli presidentuuri, mille tõttu presidendi ideaaliks on „Rüütel, kes räägib keeli“ (Kaja Kallase väljend). Väljend on metafoorne kahes osas – „räägib keeli“ ei viita võõrkeelte oskuse arvule, vaid tähendab aktiivsust ja efektiivsust rahvusvahelises suhtluses, ning Rüütel ei tähenda otseselt Arnoldit, vaid rahva ühendajat ja lepitajat.

Nii Jüri Ratas kui Kaja Kallas andsid mõista, et sellele ideaalile vastab Alar Karis ning Kersti Kaljulaidi presidentuur on sellele rahvusvahelises pooles küll vastanud, ent mitte siseriiklikus mõõtmes ja iseäranis Jüri Ratase II valitsuse ajal (aprill 2019 kuni jaanuar 2021).

Reformierakonna juhi poolt (vähemalt retooriline) president Arnold Rüütli idealiseerimine on tore, ent jätab õhku küsimusi: kas on põhjuseks EKRE (kelle auesimees Rüütel on) toetuse sellesuvine tõus erakondade reitingus teisele kohale; kas „Rüütli ideaal“ oli „ühekordne taktikaline vahend“ eesmärgiga saada Karisele hääled kokku, mistõttu seda oli vaja selleks, et 63 toetushäälelt jõuda 72-le ja peale seda enam mitte? Või on EKRE auesimees Reformierakonna jaoks tõesti ideaal? 

 

 

 

 

Alar Kilp,

politoloog