Esileht » Pühapäevaks » Palve »

Palve

Palve

Vaadates tähti Mul meeles on vikerkaar. Usun? Ei usu? Tekst ja foto Kätlin Liimets

Palve

Täna ma tänan. Looja käekiri hinges. On lillede lõhn.

Palve

Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: Sa oled pannud kibuvitsa kandma viigimarju ja viinamarju leitakse nüüd ohakate keskelt. Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: see on nüüd armastuse puu, läbistab taeva ja maa ülalt alla, Sina oled jõudnud meist ette. Ma vaatan Su risti, Kristus, seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud: mu kõrval on teised, rõõmsad ja kurvad, ülevad ja rõhutud, mina ...

Palve

Mu patt on lahutanud mind Sinust, Issand,     kõrge pilverüngana kõrgub see minu ja Sinu vahel. Saan vaid aimata Sinu sära kumamas pilvede taga,     loota, et märkad ehk Sa mind. Oh Issand Jeesus,     tule ja hajuta pilvitus,         aja laiali paksud pilved, et ma võiksin näha oma Meistrit,     kelle käe jälg on vajutatud minu savisesse ihusse,         kui ta võttis maa põrmu ja mind voolis enda näo järgi     Eedeni aeda harima ja hoidma,         jalutama ...

Palve

Ma olen maast lahti lõigatud kui lill vaasis,     eraldatud juurest ja kandvast pinnast. Iiob ja Jesaja ja Jeesus –     te räägite mulle mu lühikesest ajast,         hetkest päikese ja kõrvetava tuule armu all. Ma palun, Issand, unusta mind, et hetkeks ma tunda                         võiksin rõõmu.     Kuid Sina ei unusta.         Sest Sa oled mu jaoks pannud valmis igavese elu,         et ma õitseksin Sinu aias Sinu rõõmuks. Ma tänan Sind, Issand, et Sa ei täida kõiki mu ...

Palve

Häid mõtteid on palju,     on ka ettevõtlikkust ja majandusvõimekust.         On palju plaane ja kavatsusi. Kuid on ka tuisupäisust,     kannatamatust istuda maha,         planeerida, arvestada, kaaluda. Ja juhtubki nii,     et kivid jäävad aia veerde virna,         lauad kõdunevad,         tuul kannab laiali liiva. Sest unustatud on üks:     küsida Issandalt õnnistust,         palves otsida juhatust arhitekti käele. Issand, ehita meie koda!

Palve

Tirts roheline rõõmustab, tal kaetud pidulaud, ei homse pärast muret pea, ei tea, kui pikk ta laul. Mu Jumal, Looja, kannad sa hoolt kõige loodu eest. Su hoolde annan ennast ma ja oma südame. Kõik mured – suured, väikesed – need jagan sinuga. On usus kindlas käidud päev ju palju ilusam.

Palve

Ühe sooja päeva lõpuks, roidununa tuulest, päiksest laetud, rõõmu tunnen igast hetkest, elust – mis on kingitud. Kõik need põllud, heinamaad, paksud metsad, meri suur … Elan imekaunil maal! Süda laulab õnnest mul. Tänan Sind, mu Jumal Issand, selle maa ja taeva eest! Tänan sind, et oled ikka hoidnud mind ja hoiad veel!

Jagamise rõõm

Me kohtumise hetk võis olla juhus, õnn üürike kui liblikate lend. Vaid silmapilk, ja juba õhus mu kaaslane, mu armuke, mu vend … Koos olles igat päeva, tundi sai nagu viimast võetud. Kas süda aimas, ette tundis, et hetked need on loetud? Sind, Issand, tahan tänada, et armastus mu südamesse alles jäi, et oskan seda rõõmu jagada! Kaob kurvastus ja arm see kasvab vaid.

Hääbumine

Õis kaunis, tulipunane nii nõtkelt tuules kiigub, vaid mõni hetk tal jäänud veel, siis kogu ilu hääbub. Tuul rebib kaasa endaga ta viimse õielehe, jääb alles nupp, mis iluta nii nukker nagu ohe … Kuid ei, see pole surm! Ees ootab küpsemine. Veel enne talve toimub külv ja uuel suvel õis kui ime. Nii nagu loodus muutub ajas mu vaimujõud, see raugeb, väsib. Et tõusta taas sind, Issand, vajan. Mind ärata, mul anna käsi!

Piiskade raskus

Suvisest leitsakust roidund, tänavatolm kleepumas nahal, kiirustan teele, käin ajaga võidu eemale lõputust linnakärast. Korraga kärgatab kõuehääl, pea kohal kisavad ärevalt linnud, süngeks muutub päikest täis päev, taipan liig hilja, et vihmale kisub. Piisad nii rasked, vihm tihe kui müür tuuseldab maad ja äkki on kadund. Tunne on värske, kui priiks saanud süüst,   vaid maadligi taimedest toimunut adun. Asfaldil valendab vettinud sulg, alandlik ohver sel ...

Palve

Tulla Issanda teenistusse – see üleskutse on ühtviisi hirmutav ja rõõmustav. Hirmutav, sest kas ma olen valmis seda kutset järgima? Kas suudan täita mulle pandud ülesandeid? Kas saan hakkama? Inimene on ju oma loomult ikka kahtlev ja ebakindel, püüdes vältida raskusi ja ebameeldivusi. Kuid Issanda kutsega on teistmoodi. «Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge» (Mt 11:30). See tähendab, et järgides Jumala kutset hakkavad meie elus enamasti juhtuma imelised asjad. Kes ...

Palve

Kristlaste jaoks on inimestevaheliste suhete aluseks võime armastada ja andestada. See oskus on inimesele antud Jumalalt ning seda tehes teenime Jumalat, oleme tema lähedal. Me suudame andestada ja armastada, sest oleme ise saanud Jumala käest andeks. See kohustab ka meid suhtuma ligimesse sõbralikult ja andeksandvalt. Piiskop Joel Luhamets on öelnud, et kristlane ei ole eelkõige mitte teiste õpetaja ega ka juht, vaid tema läheduses on teistel kerge õigeid valikuid teha. ...

Palve

Ilmselt oleme kõik mõnikord tundnud end siin maailmas eksinuna ja kadununa. Ma ei ole suutnud leida oma elule mõtet ega sihti – see mõte on arvatavasti nii mõnegi peast läbi käinud. Usun, et üheks põhjuseks võib olla see, et me pidevalt püüame leida oma muredele lahendusi väljastpoolt, kuigi peaksime neid vastuseid otsima ehk iseenese seest. Kuulus saksa kirjanik ja valgustusajastu mõtleja Johann Wolfgang Goethe on öelnud: «Otsige iseendas ja te leiate kõik», viidates ...

Palve

Vahel öeldakse, et kiriku lävepakk on liiga kõrge. Inimesed ei leia teed kirikusse, ei leia teed Jumala juurde. Kõigist meie maistest püüdlustest hoolimata on see aga viimselt Jumala käes, tema kutsub meid! Seega palugem: Ma annan oma südame, oh armas Jumal, Sul! Sa tahad teda endale, see seisab mõttes mul. Mu süda, Issand, valmista Su hooneks ilma peal, siis võin Su tempel olla ka veel igavesti seal! (KLPR 320)