Esileht » Pühapäevaks » Palve »

Palve

Tiiu pilt

Arm        on luba olla siin Arm        on luba õitseda ja vilja kanda Arm        on luba endast kõik anda Arm        on luba uskuda ja loota Arm        on ainus, mis mul on …

Palve

Merille pilt

Issand, õnnista meid nii et viivukski teaksime et me silmad on näinud Su päästet õnnista meid nii, et ei unustaks seda tunnet, kui hing lendab taevalinnuna Su poole

Palve

Oh Jumal, anna meile suurust kutsuda lauda teist inimest vaest või võõrast, kaugelt või lähedalt luba Vaimu meile näha teed Sinu juurde. Su laud on olnud ammu kaetud ootamas, kui vaid oskaksime pidada seda viimselt tähtsaimaks

Palve

Merille viimasele

Tema käsi, kes meid loonud alati kusagil meid loomas, hoidmas, püüdmas armastamas väikest inimest, kes nii väike et ei saagi, suudagi näha taeva suurust Jumala kätt üksnes armust, usu läbi, ainult Kristuse kaudu võiksime  

Palve

Merille pilt

jäta süda vaiki, või viivuks, kui võid kuule vaikust ja Vaimu mäletad ristivett ja rahu, mis hinges, kui vesi ristimisvaagnal sillerdas sinna tagasi, et minna edasi

Palve

Issand, Sa tõotasid kunagi ammu, et Sinu lapsi saab olema nõnda palju kui tähti taevas. Päevatõus kõrgest, Sa tulid ja Sinu hiilgus ei varjuta tähtede valgust, vaid paneb veel kirkamalt särama. Kui Sa sündisid ammusel jõuluööl, andis üksainus täht Sinust tunnistust. Luba meil olla nüüd tähed, mis paistavad pilkases öös ja päevavalgeski jagavad Sinu soojuse sära ja armastust.

Palve

valgus

See valgus, mis teeb, et ma näen, on Sinu valgus, mu Issand. See õhu värskus, mida ma hingan, on Sinu hingus, mu Issand. See soe ja külm, mis kord torkab, kord paitab, on Sinu sooja ja karguse puudutus, Issand. See vesi, mida ma joon, on Sinu elustav allikas, Issand. Need tähed ja õied ja usaldav pilk lapse silmades – Sinu taevase kirkuse peegeldus, Issand. See kõik mu ümber on Sinu, sest Sina oled mu Jumal ja Sina oled mu kõik. Sina oled mu rõõm, ja kõik minu rõõm on ...

Palve

Kui ma valmistan endale tee, ei vii see mind kuhugi, ikka pean ise astuma – ja siiski ei pruugi ma jõuda kuigi kaugele enesest. Kui valmistan Sulle tee, Issand, siis kipub seegi mu enese ümber keerlema … Valmista Sina endale tee, ole Sina ise see tee, mis viib igavikku ja mille kaudu Igavene ulatub minusse! Sina oled mu tee.

Palve

Meie suurus on selles, et põrmust võetuna pole meid loodud vaid selleks, et põrmuna elades jällegi põrmuks saada. Meie valu on see, et liigagi sageli kipume tähtede asemel leppima põrmuga. Aga Tema, kes mõistab nii seda, kelleks ja milleks me oleme loodud, kui sedagi, et ise me ennast taevasse tõsta ei suuda, on tulnud, et öelda meid julgustades: sirutuge ikkagi tähtede poole ja üles taevasse vaadates teadke, et teie lunastus läheneb.

Palve

pildipalve128

Jumala jäädavad jõed kallaste vahel ei püsi inimest haaravad käed rahu ei hõõgumast väsi

Palve

pildipalve46

Oh neid tasaseid hetki, mil märkad – Valgus on elavaks saanud su sees. Nii nukker on varjatud üksildus Su jälgi ajada vaikuse teel. Selles valevas muusikas Loojang kui päikesetõus. Säält siis leian Su mitteolemiskauguse. Säält siis leian? Lõpuks või hoopis alguseks?

Eestpalve

Jeesus, taeva ja maa Issand, Sinule panen oma lootuse praeguses maailmas ja viimses kohtus! Kingi usku, mis kannab surmast ellu! Aamen.

Palve

pildipalve

Mis saab, kui valgus meie sees on ühtäkki pimedus: pole jaksu valvata, allikale vaikselt sammuda, õli varuda? Kas siis on ärkvelolek vaid uni? Sina, kes Sa ilmutad inimesele oma mõtteid, valmistasid koidu, mäed ja tuule, anna meile jõudu ärgata, pilk tõsta, taas kord esimene samm astuda!

Palve

Issand, ma usaldan Sind ristteedel ja umbteedel, tuisus ja armastuses, vaikuses ja varjus, kevade uljuses, keskea viljades, hõbehalli rikkas rahus. Hoides kinni käest, siis loobudes. Kogudes hoogu kaheldes, võideldes meelevaldade ja võimudega. Ei, mitte leigelt, südame põledes, igaviku koiduni, Sinuga koos.

Palve

rõõmu kandmine

Kui Sinu Sõna, mis lausud, läheb välja, siis sõna tabab inimest. Sinu Sõna muudab nii, et see puudutab meid ja nõnda saab meist sõna kandja ehk sõna pidaja. Siis, ei, mitte meie ei rutta ajas, vaid aeg justkui ruttab meist mööda ja me kestame üle aja. Ükski vahemaa ei tundu enam liiga pikk, ükski inimene pole liiga võõras. Käies teistega sama teed, pole olemas ühtegi, kellele Jumal poleks loonud oma aega, ta oma ehedust ja kohta ja tähendusrikkust. Ja muud Su Sõna ei ...