Esileht » Pühapäevaks » Palve »

Palve

Palve

Septembriga algab kooliaasta. Õppimine loob eeldused elus hästi hakkama saamiseks ning seni tundmatu saavutamiseks. Ometi on asju, mida vaid õppimisega ei saavuta. Näiteks lennuvõime pole õpitav. Selleks peab linnuks sündima. Inimene on küll õppinud ehitama ja kasutama väga võimekaid lennumasinaid. Näiteks esimesest lennukiga tehtud õnnestunud lennust üle Atlandi ookeani möödus äsja 90 aastat. Võib ka õppida mitmesuguste tehniliste vahendite abil osavalt kontrollima oma ...

Palve

Meie usu keskmes on Jeesus. Tema teod ja sõnad on meile eeskujuks ja õpetuseks, tema kaudu kogeme seost Jumalaga. Ükskõik kui raske meil elus parajasti on, olgu selle põhjuseks siis kas üksindus, mured suhetes või tööga – usk Jeesusesse annab lohutust ja abi. Raskustes olles ei ole seda aga lihtne meeles pidada. Kuidas Jeesuse ligiolu ja abi ära tunda? Kõige lihtsam viis on palvetamine: Hea Jeesus, kes Sa oled tulnud maailma meie koormaid kandma, ole meie juures meie ...

Palve

Suureline inimene on ennast täis ja kõrk. Alandlik inimene on alistuv ja leplik. Igas inimeses leidub nii ühte kui teist, seepärast on enese pidev läbikatsumine oluline – omas tarkuses kipume ju olema liiga suurelised. Kuid kas suudame Jumala abita olla alandlikud? Meie Isa, kes sa oled taevas, aita meil alla suruda oma kõrkust ja suurelisust, nii et olles alandlikena Sinu ja üksteise ees, võiksime saada armu!

Palve

Sõites mööda suvist Eestimaad turistina ringi, jäävad tee ääres ikka silma kirikud ja pühakojad. Enamasti ilusad ja hooldatud, vahel veidi räämas või suisa varemetes. Siiski, kogu maa on kaetud pühakodade ja koguduste võrgustikuga – see näitab, et kuulume kristlastena kristlikku kultuuriruumi. See on meie esivanemate pärand, mille eest järeltulevatel põlvedel tuleb edasi hoolitseda. Hea Jumal, hoia Eestimaad ja siin elavaid rahvaid, kes on kõik need kirikud ehitanud, et ...

Palve

Igaühele on antud isemoodi: kellele rohkem, kellele vähem, mõnele ühte, mõnele teist – see polegi tähtis. Tähtis on hoopis see, kuidas me oma andidega ümber käime. Kas kasutame neid vääriliselt, Jumalale meelepäraselt. Või otsime hoopis vabandusi ja etteheiteid, lükates vastutust teistele, neile, kellele on justkui rohkem antud. Armas taevane Isa, Sina tunned meie tugevusi ja nõrkusi, tead meie võimeid ja võimalusi. Me palume, et võiksime oma ande kasutada parimal viisil, ...

Palve

Vaid hetke kestab suvi ja kajab linnulaul, vaid silmapilguks lõhna on lillel kaunimal. Kõik eilne on kui uni, ei homset tunne ma. Kui taevast Isa tunnen, võin ikka tänada. (KLPR 396) Käes on suvi – päevad on pikad, päike soojendab –, see on valguse, soojuse ja rõõmu aeg, puhkamise aeg. Kuidas see meid muudab? Kas saadud energia paneb meid tegema häid asju ja olema paremad inimesed või muudab see meid hoopis laisaks ja lodevaks? Küllap leidub nii ühte kui teist, sest pole ...

Palve

Kesk sinavat merd üksik jaht paigal hulbib. Tal raugenud jõud, siht kadumas silmist. Tuult oodates meenub – kaugel, kaugel üks sadam … Kas keegi veel ootab seal rändurit enam? Kas tuttavad rannad ta võtavad vastu? Kui tuul koju kannab, kust kunagi lahkus … Sa usu, on ikka uksed avatud kodus! Ka siis, kui liig pikaks on veninud ootus.

Palve

Päev veereb hämariku poole, õrn puna palgel. Viib kaasa päikese ja silmapiiri taha kaob. Öö aga lühikeseks jääb, soe valgus taamal kumab, taas päev on uuel ringil. Kas tõesti koidab? Juba!  Näib suveöö kui silmapilk, kuis naudin seda aega! Ja ohkan, teades – peagi pikk on öö ja napid päevad …

Palve

Nad sirutuvad su poole salaja, hiilides tasahilju nagu õhtused varjud, mis venivad iga tunniga aina pikemaks. Alguses on sul vaid rõõm, heameel uuest ja säravast. Sina imetled oma aaret, nemad aga on valvel. Passivad su selja taga, ootavad, et sa murduks … Lootuses saada rõõmu juurde hakkad koguma kuhja – aina kõrgemat, aina uhkemat. Ja korraga on nad sinuga – ahnus, kadedus ja saamahimu. Nad võtavad su rõõmu, viskavad selle kildudeks ja asendavad musta ...

Palve

Üheks hetkeks olid Sa nähtav. Tajusin Su kohalolu. Viivuks. Põgusaks pilguks. Mu silmad olid hämmingus, kahtlesid ja tahtsid täpsemat pilti, ootasid kinnitust. Kuid mu meel teadis – see olid Sina! Tundus, nagu oleksin saanud valguse korraks enese kätte, et nüüd võin ma minna. Hirmuta. Kõige pimedamasse nurka ja lahendada saladusi, mida varem pole suutnud, pole taibanud otsidagi, sest nüüd ma näen. Tänan Sind, et Sa oled olemas, et Sa oled kõikjal ja ...

Palve

Oh mind inimest, ei saa hingeta hakkama! Palju kui võetud on hinge, hing kui haiget on saanud, hing vajab puhastust, hing ihkab pühadust, hea on hingele harduseaeg. Puhtust ja valgust, heledat helgust, lõpuni andestust, hing ihkab armastust. Tulen Su kotta ja palun: Tule, lasku kui tuike ja hoolda mu hinge, võta hinge pealt ära, puhasta tundeni – olla võin minagi templum viventis Domini.

Palve

Imetlen Sinu lõputut armu – iseenesest põlejaks olen end pidanud isevalguseks Sinust mõtelnud kasinas kahendsüsteemis – on ei ole põleb ei põle Ja Sina – värvide miljardist voolavat valgust kõigile kallad mullegi ulatad

Palve

Kolm kinki suurt Sa oled andnud meile: üks – elada me võime imelises ilmas, kaks – vaba mõtlemise võimest pole ilma, ja kolmas, suurim neist, on armastus, kõik muutuks muidu mõttetuks. Ma palun, õpeta meid hoidma seda ilma, et kestaks inimpõlved, elust ei jääks ilma. Üksainus maa, üks kodune planeet on meil, et käia Sinu antud teed. Ma palun, anna meile mõttevabaduses tarmu, et Sõna uskuda ja loota Tõele. Tunda Sinu armu.

Palve

Kujutlen käima end kambrites ringi, kus elamas palju kalleid mälestushingi. Ühes ruumis on alati päike ja soe, mu mured ja valud siin enam ei loe, suurest südameheadusest kamber nii kena, ikka avali uks, uksel üks sõna – EMA. Maailm näidanud mulle on küllust ja karmust, emaarmastust pean heldeks Jumala armuks. Ei mäleta algust, armul lõppu ei ole, pole headusel mõõdupuud, piiregi pole. Sama armastus väe andis tõele, mis lihtne: „Jeesus mis ütleb, seda siis ...

Palve

Leibkonna vanim leiblane ühel hommikul kutsus meid appi. Näitas – „Jala’, kae, edesi makasõ!“. Palus kohale kutsuda pappi. Isa Andreas, taadi ristipoeg, jõudis, toas vaikides eest mindi ära. Andis õliga õndsust, risti suudelda andis, võttis minejal patud pealt ära. „Tulõ, And’okõ, kõrras viil istu mu mano, õigust kõnõlõ – säälpuul iks ilosamb om?“ „Kuis mullõ kõrd ütlit? – Ku usut, sõs om.“ „Ma usu. Nii om.“ Ei meelest läe lõputu rahu ja vaikus, mis taadil südame ...