Esileht » Arvamused » Kolumn »

Röövrüütlitest ja šamaanidest ehk konkurentsist koostööni

07.10.2009 | | Rubriik: Kolumn

Uku Masing kirjutab oma essees «Vana Testamendi evangeelium», et tõenäoliselt pikka aega on veel olemas ainult kahte tüüpi inimesi, keda võiks nimetada šamaanideks (kes võitlevad deemonite või haiguste vastu) ning röövrüütliteks (kes võitlevad inimeste vastu).
Kogu maailmaajalugu on Masingu meelest röövrüütlite armetu ja mõttetu katse moodustada maailma, mis koosneks ainult röövrüütlitest. See ajalugu demonstreerib, kuidas inimsoo patune rumalus ja laiskus on püüdnud end õigustada loendamatute röövrüütliõpetuste varal.
Möödunud pühapäeval Viljandi Jaani kirikus toimunud III frantsiskusepäeva konverentsil kõneldi konkurentsist ja koostööst. Ülo Vooglaiu sõnutsi tuleb koostöövõimet käsitleda hariduse eelduse ja tulemusena, praktikas aga domineerivad hindamis-, järjestamis- ja vastandamishullus ehk siis näimine olemise asemel. Eesti otsib superstaari.
Kõige räigemal moel on kaasaegse konkurentsiühiskonna kreedo sõnastatud Kaur Kenderi «Iseseisvuspäevas»: «Ma tean, et elada tuleb nii: käsi kullas, perse mullas. Just nii. Mitte: käsi kullas või perse mullas. See on argpüksidele. Käsi saab kulda ainult nii, kui vajutad teise käega pidevalt perseid mulda. Võõraid perseid.» Mind on pikka aega vaevanud küsimus, kas Eesti kristlik kogukond laiemalt ja meie luterlik kirik kitsamalt on orinteeritud konkurentsile või koostööle. Masingu lahterdamist aluseks võttes: kas oleme röövrüütlite või šamaanide kirik?
Kas inimsoo patune rumalus ja laiskus väänab ümber sõrme ka kristliku õpetuse, nagu seda ajaloos lugematutel kordadel on juhtunud, või suudame me Kristusega samastudes olla koostöösuhete kehastajad selles maailmas, mille soolaks ja valguseks meid on kutsutud? Kas püüame koguduste ja kirikuna jõuda konkurentsiühiskonna edetabelite tippu või on meil pakkuda alternatiivi hindamis-, järjestamis- ja vastandamishullusele?
Kui Võtikvere raamatuküla eestvedajalt ja visionäärilt Imbi Pajult küsiti, mille poolest on nende küla kümne aasta jooksul muutunud, vastas ta: «Me oleme õppinud hindama üksteise tööd ja oskusi, üksteist ära kuulama.
Eestile ja üldse endistele totalitaarsetest süsteemidest demokraatiasse ja kodanikuühiskonda naasnud rahvastele on omane ääretu individualism ja egoism, ei osata vääriliselt hinnata ei oma kultuuri ega ligimest. Ja kuigi me alguses ka tülitsesime, oleme sellistest käitumismallidest avameelselt rääkides lahti saanud. Me kiidame üksteist heaks sellistena, nagu me oleme.» (Sirp, 07.08.2009)

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.
(1Pt 5:7)