Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Rootsipärase kants Tallinna südames

13.10.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Laupäeval, 14. oktoobril pühitsetakse Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku muuseum, mis koondab eestirootsi kogukonna muinsusi ning kirikuvara, mida huvilised esimest korda üle poole sajandi näha saavad.

Rüütli tänaval, Niguliste kiriku lähistel seisab massiivne maadligi hoone, mida esmapilgul kirikuks ei arvaks, aga see ta on – uksel seisab silt neljas keeles: Rootsi-Mihkli kirik, Svenska S:t Mikaelskyrkan, Ruotsalainen Mikaelin kirkko, Swedish S:t Michaels church. Kireva elukäiguga eestirootsi kogudus on siin olnud 1733. aastast, pealesunnitud pagulasaega mõõdetakse 1944-1990, nõukogude perioodil tegutses kirikus spordisaal.

Juured sügaval ajaloos

Rootslasi elas Tallinnas juba keskajal. Kirjalikke teateid eestirootslastest on aastast 1294, mistõttu on põhjust arvata, et rootslased asusid siia peagi pärast Tallinna asutamist.

Reformatsioon jõudis Eestisse varem kui Rootsi, seoses sellega hakati kogudustes jumalateenistusi pidama emakeeles. Rootsi koguduse asutamisaeg ei ole täpselt teada, kuid 1531 tegutses see juba kindlasti. Kui 1561 läks Põhja-Eesti Rootsi kuningavõimu alla, mitmekordistus rootslaste arv Tallinnas ning toomkirikus hakkas tegutsema teine rootsi kogudus. Vaatamata võidule Narva all 1700, jõudis rahvasuus «heaks rootsi ajaks» nimetatud periood lõpule ning 1710 lahkusid Rootsi väed Eestist.

Hoone, mis loodud abi andmiseks

Ristkülikukujulise põhiplaaniga keldriga ühekorruseline maja ehitati aastail 1526-31. Jaani seegiks nimetatud hoonet kasutati vaestehaiglana. Euroopas ainulaadne haiglahoone on oma üldkujul säilinud tänaseni.

1733 kolis suurde haiglasaali Rootsi-Mihkli kirik, mis enne oli paiknenud Püha Miikaeli kloostri ruumes. Samal aastal pühitseti seek kirikuks.

Eesti iseseisvumine 1918 tähendas eestirootslastele kultuurautonoomiat. Kiriku pastoraadis avati Rootsi algkool, samas asusid Rootsi Haridusselts, ajakirja ja Rootsi Rahvaliidu kontorid.

Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal 1940-41 kogetud õuduste tulemusel püüdsid paljud enne Punaarmee taassissetungi lahkuda läände. Enne viimase laeva lahkumist kogunes kogudus 20. septembril 1944 kirikusse lahkumisjumalateenistusele. Sealt mindi otse laevale ja võeti kaasa nii palju kiriku vara, kui kanda suudeti.

Lootusrikkalt homsesse

Kui paar aastat varem taastatud kogudus oma kirikuhoone 1990 taas enda valdusse sai, oli selle seisukord halb, olemasolevate ressurssidega püüti asuda hoonet renoveerima. Suur oli koguduse rõõm, kui 1998 saabus teade, et Rootsi-Mihkli on üks kolmest restaureerimisele tulevast objektist Eestis, mida finantseerib Rootsi riik.

Milleenniumivahetus tähistab Rootsi-Mihkli kogudusele kiriku taastamise lõpetamist ja oma õpetaja saamist: ametisse seati rootslane Johan Patrik Göransson.

Õp Göransson selgitab, et koguduseliikmeteks on eestirootslased ja inimesed, kellele Rootsi teema erinevatel põhjustel hingelähedane. Kui enne sõda ei soovinud eestirootslased kultuurautonoomiat saada (elasid küllalt piiritletud alal: rannik ja saared), siis nüüd on protsess, mis peaks tipnema sellesse staatusesse tõusmisega, käivitatud. «Eestis on oluline eristada rahvusrühmi, kes on ajalooliselt siin elanud, inimestest, keda võib immigrantideks nimetada,» põhjendab Göransson.

Kirikusaal ei tohi olla muuseum

Rootsi-Mihkli ei lepi olemasolevaga, vaid püüdleb edasi. Selle märgiks on aprillis käivitunud suurprojekt kirikumuuseumi näol, mille kogumaksumuseks arvestatakse 5,6 miljonit krooni.

«Eks see olnud pikaajaline mure, kuidas paremini säilitada ning kindlasti ka eksponeerida rannarootslaste ainelist pärandit. Hea idee saime muuseas Jõhvi Mihkli kogudusest, kus analoogne kirikumuuseum on loodud kiriku alla,» selgitas õp Göransson, rõhutades eriliselt: «Me ei soovinud, et kirikusaal muutuks muuseumiks, kus vitriinide vahel palvetada, vaid unistasime ideest korrastada muusemi tarbeks iseseisev ruum.» Parima lahendusena asutigi vastavate ressursside leidmisel keldrikorrust ümber ehitama.

Aasta rahastus

«Põhiraha muuseumi loomiseks tuleb Euroopa struktuurifondidest. Kohaliku omavalitsuse osalus on 20 protsenti. See on tänavu suurim summa, mis ühele kirikule on läinud,» selgitas Tallinna linna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse peaspetsialist Olev Liivik.

Hard-Restauraatori OÜ töömehed aitasid idee teostuseni: täna paikneb 16. sajandi algupoolel ehitatud hoone paksude müüride vahel õdus kahe saali ja konverentsiruumiga muuseum, kuhu tuuakse kokku nii Eestis kui Rootsis asuv eestirootslaste kirikuvara.

«Muuseum hakkab kajastama eestirootslaste kiriku- ja argielu,» selgitab õp Göransson. Esialgu pannakse püsinäitus nn varakambrisse, kus eksponaatideks on kirikuvara, mis kuulus Rootsi-Mihkli ja Vormsi kirikule, aga oli aastaid hoiul Rootsis. Nüüd saab esimest korda üle poole sajandi neid taas näha. Muuseumi teist, Püha Olavi saali, hakatakse kasutama ajutiste näituste jaoks. Selles saab korraldada ka koosviibimisi, näiteks kirikukohvi ning kontserte.

Koguduse ajaloost

* 1531 – esimesed kindlad andmed rootsi koguduse kohta.

* 1631 – Mihkli kloostrikirikust Suur-Kloostri tänaval saab rootsi garnisoni- ja kogudusekirik.

* 1716 – Eestimaa kindralkuberner sunnib rootsi koguduse kirikust lahkuma.

* 1733 – rootsi kogudus kolib endise seegi ruumidesse Rüütli tänaval.

* 1917 – kiriku pastoraadis avatakse rootsikeelne algkool.

* 1944 – kirik saab pommirünnakus kannatada, pastoraat hävib. Kirikus peetakse lõpujumalateenistus ja enamik koguduse liikmetest lahkub Rootsi, võttes kaasa kiriku väärtesemed.

* 1945 – allesjäänud liikmed püüavad kogudust uuesti registreerida, aga nende avaldus lükatakse tagasi. Nõukogude ajal tegutseb kirikus spordisaal.

* 1990 – Rootsi-Mihkli kogudus taastatakse.

* 2000 – kogudus saab esimese kirikuõpetaja pärast taastamist.

ARVAMUS

Kuidas hindate Tallinna pühakodade hetkeolukorda ning rolli?

Jüri Ratas, Tallinna linnapea: Kahtlemata on linna eksisteerimisel meie kirikutel suur roll. Peale sisulise töö, mida kirikud täna teevad, on paljudest pühakodadest saanud meie linna turistide lemmikkohad.

, Tallinna linnapea: Kahtlemata on linna eksisteerimisel meie kirikutel suur roll. Peale sisulise töö, mida kirikud täna teevad, on paljudest pühakodadest saanud meie linna turistide lemmikkohad.

Isiklikult arvan, et Tallinna linnavalitsus ei peaks sekkuma kirikute sisulisse töösse, vaid aitama igati kaasa nende restaureerimisele. Viie aastaga (2002-2006) on Tallinn toetanud kirikute renoveerimist 57 miljoni krooniga, sellest 2006. aastal 18 miljoni krooniga. Kirikute olukord on Tallinnale tähtis. 15. augustil külastasin kuut Tallinna kirikut, pearõhk oligi saada ülevaade investeeringute kasutamisest. Samuti arutasime kirikute esindajatega 2007. aasta rahalisi vajadusi.

Milline koht linnapildis on Rootsi-Mihkli kirikul?

Sellel aastal toetab Tallinna linn nimetatud pühakoda 1 miljoni krooniga. Ülejäänud 4,2 miljonit krooni toetust kirikumuuseumi ehituseks tuleb Euroopa Liidult.

Minu esimene mälestus selle kirikuga on ajast, kui väikese poisina käisin samades ruumides lauatennise treeningutel. Augustis nähtu jättis aga väga meeldiva mulje. Kirik on heades kätes, hoolitsetud ja armastatud. Peatudes pühakoja hoovis, arutasime kiriku avatusest ja rollist siis, kui Harju tänava haljastus selle aasta lõpuks valmis saab.

Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)