Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Roosid Kristusele

21.12.2022 | | Rubriik: Kirikuelu, Tähtpäev


Illustratsiooni autor on 14aastane Eliisabet Roosvald

(Luuka 2:8–20)

Öö oli selge ja tuulevaikne. Tähed pilvitus taevas särasid kirkalt. Kuu oli suur ja kollane ning valgustas rohumaal magavaid lambaid. Pisut oli jahe.

Karjased olid tihedasti üksteise kõrval lõkke ümber. Istuti villaste tekkide ja lambanahkade all. Mehed ajasid juttu. Väike Hanna kössitas vanaisa külje vastas ja kuulas vaikselt, mida mehed rääkisid.

Mehed rääkisid, nagu ikka, lammastest, homsetest plaanidest, rahvaloendusest, mis on pannud sajad inimesed mööda teid käima, Rooma sõduritest, kes korjavad maksu keisri heaks ning kes ei lase korrakski unustada, et nemad on nüüd Püha Maa peremehed, juutide kuningast Heroodesest, kes ehitab uut pühakoda, Templit, ja korjab ka oma rahva käest suurt maksuraha. Ja veel rääkisid mehed Messiast. Temast on mehed rääkinud kõige rohkem ja iga kord on meeste hääl muutunud kuidagi pidulikuks ja kurvaks. Messiat on juudi rahvas oodanud juba ammusest ajast. Praegu, kui võõras võim on kamandamas Iisraelis, on igatsus Päästja järele eriti suur. „Oh, oleks meil ometi oma Messias, mees, kes meid päästaks võõra võimu alt!“ ohkas Hanna vanaisa.

„Ma arvan, et ta tuleb nagu Eelija tulisel vankril (2Kn 2:11), tulekeerises, tuleb nii, et maa kaigub ja kõik ülekohtused kokku kukuvad,“ võttis onu Jitro õhinal jutu üle. „Eks ole prohvetid ju jutustanud Õnnistegijast, kes tulles toob kõigile lohutust ja tröösti. Kelle tulles ei ole enam janu ega nälga, ei valu ega vaeva.“

Hanna kuulas ja pani silmad kinni. Ta kujutas endale ette, kuidas Päästja tuli, tema kohale kummardus, tema pead paitas. Hanna tajus, kuidas see mõte talle sooja andis. Messias vaatas talle otsa oma helesiniste silmadega. Hanna tundis, kuidas tal ei olnud enam millestki puudust.

Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“

Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“

Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!“ Ja nad läksid rutates. 

„Oo, kas tõesti on Päästja sündinud lapsena ja meil on võimalik seda imet näha oma silmaga!“ oli vanaisa rõõmus ja uudisest elevil. „Ma võtan lapsukese jaoks kaasa ühe lambanaha, see on talle hea ja soe.“

„Oot-oot, mis mõttes ta sõimes magab!? Kas tema jaoks ei olnud majas kohta?“ Jitro oli kuuldust hämmingus.

„Küllap on ta rahvaloenduseks Petlemma tulnud perekonda sündinud. Linn on tõepoolest rahvast pilgeni täis. Hea, et talle laudaski ruumi oli. Kui pere ei ole kohalike seast, siis ei pruugi neil ka söögipoolist liialt olla. Võtan neile tükikese juustu kaasa, mul on siin kuivatatud datleid ka.“ Vanaisa oli väga asjalik ja juba nad minekul olidki.

Hanna tõmbas varbad pika seeliku alla sooja. „Ma jään siia, lõket ja lambaid hoidma,“ ütles ta teistele ja jäi nukralt lõket silmitsema.

Ingel, kes oli küll läinud taevasse tagasi, jälgis ikkagi ka, mis karjamaal sündis. Nii pani ta tähele, kuidas tüdrukuke üksi maha jäi. Hilju libises ingel tüdruku kõrvale. „Miks sa kaasa ei läinud?“ küsis ingel tüdrukult vaikselt. 

„Ma ei saa, mul ei ole Kristusele midagi kinkida,“ vastas Hanna tasa, pühkides põske mööda alla libisevat pisarat. „Teistel ju on, mida talle kinkida, aga mul ei ole midagi.“

„Aga vaata, siin on roosid kasvanud ilusaks põõsaks. Kas tunned nende magusat lõhna?“ Ingel osutas kivide juures kasvavale roosipõõsale täis imelisi valgeid õisi, mis lõhnasid ka öösel nii magusalt. Ja Hannale tuli meelde see põõsas, mille ümber mesilased sumisesid veel õhtul, kogudes magusat nektarit.

„Jah, ma võin ju need roosid Kristusele viia,“ mõtles Hanna rõõmsalt. „Ta emal on kindlasti nende üle hea meel.“ Hanna murrab mõne oksa, natuke teevad okkad ka haiget, aga õied kumavad kuupaistel nii kaunilt.

Hanna lippab rada pidi linna poole, ta näeb seda lauta, kuhu karjased läksid. Vaikselt libistab tüdruk ennast ukse vahelt sisse. Seal ta oligi, mähitud ja sõimes õlgede peal. Hanna ulatab oma kingituse emale. Maarja võtab need õnneliku näoga vastu ja märkab kriimusid Hanna kätel. Ta puhub neile peale ja paitab õrnalt Hanna käsi. Roosid paneb ta sõime Jeesuse näo kõrvale, et kui lapsuke ärkab, siis märkab neid kohe.

Hanna ja karjased tulid tagasi oma karja juurde. Nad olid õnnelikud, sest olid saanud sõnulseletamatu kingituse, neil on Õnnistegija!

Küllike Valk

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)