Rõõmusta, sa armuleidnu!
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Uudised / Number: 25. märts 2015 Nr 13 /
Repro
Täna on Issanda kuulutamise püha ehk paastumaarjapäev.
EELK kirikuseadustik nimetab paastumaarjapäeva teiste ehk siis väiksemate pühade nimekirjas ja kui nädala sees pole võimalik püha pidada, lubab seadus pühitseda seda lähemal pühapäeval. Maarjapühadest on paastumaarjapäev ainuke, mis on saanud protestantlikus kirikukalendris olulise koha pärast Maarja kultusest loobumist.
Issanda kuulutamise püha sisuks on vanatestamentliku tõotuse: «Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale» (Js 7:14a) esimese poole täitumine. Jeesuse emale Maarjale, kes oli kihlatud Joosepiga, ilmutab Naatsaretis end ingel Gabriel ja kuulutab: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on Sinuga! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.» (Lk 1:28b,31,35)
Seega, vastavalt Piiblile ning vanakiriklikele ja luterlikele usutunnistuskirjadele on Jumala ainusündinud Poeg saanud inimeseks, sündides Püha Vaimu väe läbi neitsi Maarjast.
Neitsistsünd kuulub selliste kristlike doktriinide hulka, mis on tekitanud sajandite jooksul rohkelt eriarvamusi. Usuteaduslikus Ajakirjas 2007/1 on ilmunud Arne Hiobi artikkel «Jeesuse Kristuse sündimine neitsi Maarjast», kus on esitatud neitsistsünni ajaloolisuse kohta poolt- ja vastuargumendid. Hiob kirjutab, et Jeesuse Kristuse neitsistsündi ei peeta viimase sajandi protestantlikus teoloogias valdavalt ajalooliseks. Teisalt möönab artikli autor, et otsest vastuväidet neitsistsünni traditsioonile on samuti Uuest Testamendist raske välja lugeda.
Neitsistsünni teoloogilise tähenduse üle vaagides tsiteerib Hiob Hans-Martin Barthi: «Tema (Jeesuse Kristuse) päritolu on saladus nagu ka tema tulevik. Tema identiteedi kirjeldamiseks ei piisa meile usaldatud maise eksistentsi raamtingimustest, olla sündinud ja surnud. Tema autoriteet purustab meie sünni ja surma kaudu piiritletud kujutlusmaailma.»
Kätlin Liimets
