Rõõmus sõnum
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 25. veebruar 2009 Nr 8 /
Evangeelium tähendab rõõmusõnumit. Väljaspool Uut Testamenti on seda sõna kasutatud eelkõige valitsejate kultuses, seostades seda nende troonile asumisega või sõjaliste võitudega. Kristlased seevastu hakkasid rääkima vaid ühest, inimest täielikult haaravast rõõmusõnumist.
Missugune võiks olla tänapäevane rõõmus sõnum usust? Kuidas seda edasi anda kaasaegses vormis? On see praeguses ühiskonnas üleüldse võimalik? Küllap on nendele küsimustele mõelnud kõik usuga pisut lähemalt seotud inimesed.
Möödunud reedel peeti Hugo Treffneri gümnaasiumis Eesti Vabariigi aastapäeva aktust. Kui koor oli lõpetanud oma viimase laulu, andis aktust juhtinud õpilane edasi talle äsja laekunud teate Andrus Veerpalu kuldmedali võidust Libereci maailmameistrivõistlustel murdmaasuusatamises. Sellele teatele järgnes saalis üldine juubeldamine ja siiras rõõmupuhang.
Hakkasin koduteel mõtlema, kas oleks võimalik ka mõni usuline sündmus, mis niisama laialdaselt puudutaks kogu rahvast ning tekitaks erinevates inimestes spontaanset ja puhast rõõmu. Suurejoonelisi üritusi on ju tulemas. Näiteks Billy Grahami liikumise poolt 29.–31. mail Eestisse toodav Lootuse festival, kuhu oodatakse igaks õhtuks 10 000 inimest. Samas kardan, et see festival tekitab paljude hulgas pigem irooniat ja vastasseisu. Esmalt muidugi seetõttu, et religiooniga seotud sündmustesse suhtutakse endiselt sügava umbusuga. Näiteks hiljuti võis kuulda skandaalist, mille põhjuseks olid lasteaialapsed, kes viidi vaatama etendust, kus üheks tegelaseks oli ka Jumal.
Ehkki mõni aeg tagasi tehtud uuringute tulemusena saime jälle kuulda, et eestlased on Euroopa kõige uskmatum rahvas, on statistikast läbi vilksanud ka positiivseid noote. Näiteks oli kiriku usaldusväärsus rahva silmis viimasel aastal tunduvalt tõusnud. Ehk on üheks põhjuseks selle taga olnud kiriku ja tema sõnumi stabiilsus, samas kui majandusliku surutise olukorras on selgunud, et näiliselt igavesed ja kindlad pangad võivad reaalsuses seista savijalgadel.
Teiseks tundub mulle, et spordis nagu ka usus võib rõhutada nii võitlust vastasega kui ka iseendaga. Igal sammul konkurentsi rõhutavas maailmas võiks rõõmus sõnum olla seda mõjukam, mida rohkem rõhutatakse alternatiivina võitu eelkõige iseenda üle. Võis ju ka Andrus Veerpalu võidusõnumi kuulutust paljuski mõista selle suure sportlase võiduna iseenda üle. Miks mitte rõhutada ka usualal just niisugust rõõmsat sõnumit, kus on jagu saadud eelkõige iseendast.
Toomas Jürgenstein
