Esileht » Arvamused » Arvamus »

Rõõmuga tehtud asjad

07.12.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Kui vaatan kalendrisse, siis näen, et lähenevate pühade ja aastavahetuse eel on see siin minu viimane ringvaade sel aastal, mis lubab mul ehk nädalasest argipoliitikast ja olnust veidi kõrgemale tõusta ja kaugemale vaadata.
Mäletan, kui suvel ühe teise vaimuliku abikaasaga vesteldes ütles too, et sageli on ootused pastoriprouale väga suured ja nii mitmetahulised, et nendele ei suuda kuigi paljud vastata. Ja et see vajaks omajagu uurimist. Jah, eks uurimist vajaks ka ootused vaimulikele keset kiriku kitsaid materiaalseid olusid. Olin mõned päevad tagasi koosolekul koos Maarja Sokuga, kes teenib Rannus, kus on annetajaliikmeid vähem kui 50 ja kogudusel pole võimalik vaimulikule palka maksta. «Siis saad õieti aru, kui tähtis on see, et kirik on olemas ja selle uksed hoitakse tulijaile lahti,» ütles Maarja.
Vaimuliku abikaasana on minu jaoks olnud alati tähtis, et ma ühist asja ajades jääksin niipalju isetuks, et see teisi eemale ei peletaks või kaasteelised juhtumisi ei võiks arvata, et abikaasa ja mina moodustamegi koguduse. Nagu ütleb meie koguduse jõululehe intervjuus abikaasa Peeter, kel sel pühapäeval juba 20 aastat vaimulikuna töötatud saab: «Tänapäeval vaimuliku üheks suurimaks väljakutseks ehk ongi see, et ta poleks takistuseks inimeste aktiivsusele ja motivatsioonile.»
Kui mõnikord tundub, et teha on liiga palju, siis on Peeter öelnud, et mida jõuad rõõmuga teha, seda tee. Nii ongi, ega rohkem keegi ei nõua.
Keset ootusaega valmistun rõõmupühadeks. Mälestused lapsepõlvest on nii eredad ja suurejoonelised, et mul on heade eeskujude valgel veel arenguruumi.
Mari Paenurm

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)