Esileht » Online » Online artiklid »

Rõõmu radu rännates

17.05.2020 | | Rubriik: Online artiklid

Toomas Paul

Klassikaline haridus ei lase ka akadeemilise elu hooajalisi haigusi tõsiselt võtta: töötatakse edasi justkui teises ajas, sest elataksegi teises ajas.

Marju Lepajõe jõudis doktoritöö kaitsmiseni 16. märtsil 2018, natuke aega enne surma 4. juulil 2019. Võinuks kirjutada ammu, aga ei hoolinud: töötas Tartu ülikooli raamatukoguhoidjana harulduste ja käsikirjade osakonnas ning aastakümneid lektorina, kõige alama astme õppejõuna. Lepajõe oli aastatel 1989–1991 Leningradis aspirantuuris maailmatasemega klassikalise filoloogi Aleksandr Zaitsevi juures, nagu 1970ndate algul Jaan Unt. Neil vedas väga. Zaitsev pidas hädavajalikuks, et vana keele algkursust õpetaks parim keeletundja, sest kõige tähtsam on algus, kuidas midagi alatakse (lk 438).

Zaitsev oli veendunud, et humanitaarteaduste meetodit on võimalik edasi anda üksnes õpilase-õpetaja pikaaegses koostöös, sest vaimsete nähtuste mõistmiseks vajalikku teadmist ei saa modelleerida ega abstraheerida. Ent publitseerimiseks saab mõned juhtnöörid sõnastada: „Avaldada tuleb ainult siis, kui töös on midagi tõesti uut“, „Avaldada tuleb siis, kui pole võimalik avaldamata jätta“, „On lubamatu ummistada teadusruumi enesekorduse ja ümberjutustuste sõnamassidega“ (lk 435). Neid põhimõtteid on Zaitsevi õpilane Marju Lepajõe järginud. Tema „Roomlaste taltsutamine“, mis on nüüd ilmunud teises trükis (esmatrükk 2012), on esinduslik valik teadlase ettekannetest ja kirjutistest. Janika Päll on kirjutanud kogumikule akadeemilise arvustuse,1 siinne on tagasihoidlik lugemismulje.

Olen teose suure mõnuga kaks korda läbi lugenud (siiski, jätsin teist korda lugemata ta magistritöö Dares Phrygicusest lk 153–199, sest selle täielikuks mõistmiseks pidanuksin enne lugema läbi kroonika) – tavaliselt ma seda ei tee, sest niigi ootab voodi kõrval virn raamatuid esimest lugemist. Marju tekst on aga nii lahe ja tihe, et sellega tasub tegeleda. Tunnistan, näiteks, et alles tema pani oma suurepärases mini­essees „Sextose sententsidest“ (lk 115–124) minu jaoks paika kristliku eetika spetsiifilisuse. Ta lõpetab arutluse mööndes: „aga see on ainult minu arvamus“ – kuid nüüd on see ka minu. Kõik hakkavad peale valest otsast, aga kuulata tasub kirikuisasid ja nende kaasaegseid paganaid.

Edasi loe Sirbist.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)