Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Rõõmu pärast kirikumuusik

08.06.2010 | | Rubriik: Kirikuelu, Muusika, Temaatiline

artu Pauluse kammerkoor koos dirigent Anna Humalaga esitab laulupeol ühend-, sega- ja valikkooride laule. Pildil on koor laulmas Saksamaal Brelingenis. Hans-Jürgen WeissOli 1988. aasta kevad. Istusime Tallinnas Toompeal vanas konsistooriumi saalis ja algamas oli EELK Usuteaduse Instituudi õppekoori lauluharjutus prof Hugo Lepnurme ja tolleaegsete muusikaõpilaste juhtimisel.
Tavapärast alguspalvet tõusis sel korral lugema üks pereisa, kes rääkis pisarsilmil hiljuti juhtunud loo. Ta soovitanud oma tütrel kooriproovi minemata jätta, sest käes oli eksamite aeg ja õppimisega kibekiire. Tütar oli vaadanud isale seepeale tõsiselt silma ja lausunud: «Isa, see on hingevaenlase hääl. Ma lähen kindlasti kristlaste seltsi ja laulan Jumalale auks! Õppimine ei ole ju kõige tähtsam.»

Mina laulan ja mängin
Palusin viimases kevadises proovis Tartu Pauluse kammerkoori liikmetel lõpetada kaks lauset. Need pidid algama sõnadega «Mina laulan» ja «Mina mängin». Vastused tulid põnevad: Mina laulan Jumalale, iseendale ja kuulajatele; mina laulan, sest mu süda on rõõmus; …sest ma puhkan nii välja väsitavast tööpäevast ja unustan kõik muu; … sest see on üks koguduse töölõik; …sest mul on vajadus laulda; …sest sa, kulla koorijuht, kutsusid mind laulma; …sest seltskond on tore; …sest üksi laulmisest ei tuleks midagi välja; …sest ma olen edev; …sest tahan õppida üha paremini ja paremini laulma!
Teine lause sai järgneva jätku: Mina mängin, sest see on mu südame tung; mina mängin Jumalale auks, endale ning kaaslastele rõõmuks; …klaverit; …süntesaatoril ühe näpuga, et partiisid selgeks õppida; …kitarri; …lõõtspilli; …kassiga; …korvpalli; …mõnikord teiste inimeste närvidel.
Eelnenud loost ja koorilauljate vastustest järeldub, et inimesi kannustavad laulma ning oskajaid pilli mängima erinevad põhjused. Niisamuti on ka erinevaid põhjusi, miks mitte muusikaga tegelda. Koorijuhid kuulevad tihtilugu põhjendusi, miks ei saadud kooriproovi või esinemisele tulla – ja neis kangastub inimeste väärtuste hierarhia, igaühel oma ja see õige.

Oma häälega teenida
Hea koorijuht tunneb motiveerimise kunsti ja jagab kiitust, tähelepanu, tagasisidet, väljakutset, edu tunnet, teinekord ka märkusi. Hoopis lihtne on koorijuhil nende lauljatega, kes ei tundu vajavat välist motiveerimist, vaid on juba sisemiselt motiveeritud. Nad hoolivad, ei viili ega hiline, ei taha teistele toetuda, vaid soovivad ise toeks olla.
Ka vaatamata suurepärasele noodilugemisoskusele või vokaalsele võimekusele on sellised lauljad jätkuvalt õpihimulised ja käivad proovis. Leidub neidki, kes vaatamata eelneva laulupraktika puudumisele või hääle osalisele allumatusele alla ei anna, vaid kaasas püsivad ja oma diktofoniga proovid lindistavad, et näha koduski partiide selgekssaamisega järeleandmatult vaeva. Nad tahavad nii väga kirikukoori kuuluda ja oma häälega Jumalat ning kaasinimesi teenida!  
Vaatamata sellele, et lauljate ning koorijuhtide taotlused ja motiveeritus on mõnevõrra erinevad, võiks kirikumuusikute tegutsemise algpõhjus olla siiski üks ja seesama – rõõm. Rõõm, et olen Jeesuse lunastustöö läbi Jumala laps ja kutsutud tööle Tema viinamäel – see paneb väsimatult laulma ja/või mängima, õppima ja pingutama, oma oskuste ja võimetega toetama ja teenima.
Kirikus laulmine või mängimine ei tundu siis kuidagi kohustuse ega tööna, pigem eesõiguse ja privileegina. Marja-Terttu Tolamo kirjutab: «Olen väike jooksutüdruk suures Jumala majas. Tööd juhatatakse mulle kätte ja palgaks kingitakse rõõm.»
Rõõmu hinnata ja hoida on iga töölise kohustus, sest seda ei saa keegi oma käega võtta, vaid see on Jumala and. Just niisamuti nagu armastuski. Kui oleme kirikukoori juhtidena või lauljatena rõõmu unustanud või kaotanud, siis peame meelt parandama ning rõõmu paluma. Jumal armastab rõõmsat andjat: iga rõõmsat kirikumuusikut, kes rõõmusõnumit kuulutab!
Anna Humal

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)