Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Rõõmsameelne jõululaps Lydia Naano Vancouverist

18.12.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kui me abikaasa Anneliga veidi enam kui aasta tagasi pooleks aastaks Vancouveri eestlasi teenima siirdusime, ei olnud meil seal ühtegi tuttavat ees. Üks esimesi, kes meid võõrsil emalikult omaks võttis, oli Lydia Naano.

Lydia on sündinud I jõulupühal 1929 Narvas oma vanemate Ida ja Johannes Vingi keskmise lapsena. Vanemad kuulusid Aleksandri kogudusse ning osalesid aktiivselt ka Sinise Risti tegevuses. Lydial on vanem vend Villi ja noorem õde Helbe, kes samuti oma peredega elavad praegu Suur-Vancouveris.
Idarinde lähenedes koliti juba 1943. aastal Narvast Laiusele, kus Lydia lõpetas algkooli. 1944. aasta septembris lahkuti Saksamaale. Samal põgenikelaeval oli ka dr Artur Võõbus oma perega.
Kolme aastat elu põgenikelaagris Lõuna-Saksamaal Augsburgis peab sealses eesti gümnaasiumi käinud ja gaidiliikumises osalenud Lydia enda jaoks huvitavaks ajaks. I nelipühal 1948 sai ta St. Ulri­chi kirikus õpetajate Uno Planki ja August Kivisiku poolt leeriõnnistuse ning juba sama aasta 23. augustil lahkus Vinkide pere Saksamaalt Austraaliasse.
Lydia asus Sydneys tööle õmblusvabrikusse, kus pidi mantlitele käsitsi nööpe ette õmblema. Austraalias leidis ta oma tulevase abikaasa, Põltsamaalt pärit Erich Naano, kellega laulatati 27. jaanuaril 1951 ühes Sidney baptistikirikus. Kaks aastat hiljem kolisid nad perega umbes 70 km kaugusele Thirlmere’isse, kus oli tollal umbes 250 eestlast, ning hakkasid seal sarnaselt paljude teiste eestlastega kanafarmi pidama. 1951. aastal ehitasid eestlased sinna 110 kohaga luteri kiriku, mis oli avatud kõigile usklikele. Lydia vanemad ja vend siirdusid seal baptisti kogudusse.
Austraalias sündis ka tütar Malle Christina, kes elab oma perega samuti Vancouveris. Väimees Thomase Vesiku esivanemad on pärit Kihnust ning lapselapsed Kalev Paul ja Markus David räägivad head eesti keelt.
Lydia tunnistab, et kõige raskem oli Austraalis harjuda suviste jõuludega, sest põlema pandud küünlad kippusid kohe ära sulama. Kuna ka töö farmis oli raske, asuti 1958 üle Vaikse ookeani teele Vancouverisse, kuhu vend oli juba aasta varem maad kuulama tulnud. Kuid juhtus, et pärast aastat ja kahte kuud otsustati siiski Austraaliasse tagasi pöörduda. Teist korda tuldi ja jäädi Kanadasse pidama 1967. aastal. Vanemad ja vend olid juba varem tulnud.
Abikaasa asus tööle ehitusfirmas nagu enamik eesti mehi Vancouveris ning õhtuti ja nädalalõppudel ehitas koos Lydia õemehega müügiks ühepereelamuid. Lydia hooldada jäi Eestist nende juurde elama tulnud meheema.
Kirikul ja Jumala sõnal on Lydia elus alati olnud tähtis koht. Juba lapsena tahtis ta saada organistiks, kuid see unistus ei täitunud. See-eest on ta kogu elu laulnud. 15 aastat tegutses Peetri kiriku juures populaarne nais­trio, kuhu peale Lydia kuulusid veel ta noorem õde Helbe Muld ja Valve Värttina. Praegu on ta Vancouveri koguduse nõukogu liige.
Esimest korda pärast lahkumist külastas Lydia oma kodumaad ja ka sünnilinna Narvat 1978. aastal ning hiljem on ta veel paaril korral Eestis käinud. Samas on nende kodu olnud alati avatud Eestist tulnutele. Erilise soojusega meenutab Lydia Ellerheina tütarlastekoori kontserdireisi Vancouverisse, kus temal oli au olla Tiia-Ester Loitme võõrustajaks.
Pärast abikaasa surma 1997 elab Lydia üksi, kuid igavust ei tunne. Igal aastal saadab ta jõuluks üle saja kaardi, neist suurema osa Eestisse, kus tal on väga palju sõpru, kellele ta aeg-ajalt ka helistab. Eluraskustele vaatamata on tänulikumat ja rõõmsamat inimest raske ette kujutada. Lydia on tõeline jõululaps.
Mihkel Kukk

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)