Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Rooma kiriku lugu – maakeeli!

29.10.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Kirjastus Sinisukk on täitnud tunduva lünga meie ajalookirjanduses.
Tänini puudus meil ülevaateteos maailma suurima ja vanima kiriku kohta, olgugi et vajadust oli – Euroopas rännates puutub ju igaüks katoliiklastega kokku. Nüüd on see olemas. 
Ilmus koguni kaks kopsakat teatmeteost ühekorraga: Edward Normani «Roomakatoliku kirik. Illustreeritud ajalugu» (192 lk, tõlkija Kalju Räni) ja P. G. Maxwell-Stuarti «Paavstide kroonika» (248 lk, tõlkija Peedu Haaslava).
Esimeses neist on teksti suhteliselt vähe – paistab, et alla saja lehekülje – seega rohkem lugu kui ajalugu. Ja nagu allpealkiri rõhutab: illustreeritud lugu. Pildid pole mingi ebaoluline osa: üksainus hea pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ent teksti lühidus lubab kogu raamatu üheainsa õhtuga läbi lugeda – ja kellel meist oleks aega pillata?
Inglasest kirikuloolane Norman (kelle sulest on Wikipedia andmeil ilmunud paarkümmend raamatut) kirjutas käesoleva ilmselt «oma saare», Britannia lugejaskonna jaoks. Arvan, et eestlastest lugejad vajaks nii mõnegi seal hästi tuntud isiku kohta eraldi selgitusi (nt Chaucer, Morris, Pugini, Ruskin) – kui neid eestikeelses väljaandes üldse vaja ongi.
Teine märkus: Eestist ei leia me ülevaates jälgegi. Kas peame järeldama, et maailmakiriku ajaloo seisukohast vaadates ei ole meie maal juhtunud mitte midagi tähelepanuväärset?
Eestlane – nagu küllap ükskõik missuguse rahvuse liige, arvan – tahaks oma kodumaast midagigi kuulda. Võib juhtuda, et mõni lugeja on koguni solvunud, kui meist juttu ei tehta või mõnd meie arust tähtsat kirikuloo aspekti (nt inkvisitsiooni) hoopis teistmoodi hinnatakse. Ent kas ei tee just see teistsugune lähenemisviis lugemist huvitavaks? Pealegi kui on tegemist tunnustatud autoriga?
Teose vajalikkust kriipsutavad alla tekstis esinevad apsud, mis näitavad, et tõlkija ja toimetajagi ei teadnud, millest täpselt juttu. Nii seisab tekstis järjekindlalt investituuri vastuolu (registris inv. konflikt), olgugi et juba aastal 1988 seisis ENEs artikkel investituuritüli. Uhiuus sõna ametikogud on loodud ammutuntud ametiühingute asemele.
Ladinakeelne sõna propaganda (kiriku misjoniameti nimes, lk 102) ei tähenda propagandat meie tänapäevatähenduses – nii et mitte Usupropaganda, vaid Usu levitamise amet. Prantsuse pühaku Jeanne Françoise de Chantal’i eesnimed on «tõlgitud» inglise keelest – Jane Francis jne. Need panevad soovima, et raamatust võiks ilmuda parandatud uustrükk.
Teine raamat kuulub hoopis teise kategooriasse: teatmeteos, «paavstientsüklopeedia». Selles on palju peene trükiga tekstilehekülgi, seega pole mitte kuidagi tegu «ühe õhtu lektüüriga». Ent raamat on sama vajalik kui eelmine. Apse leiame siingi: ikka too «Usupropaganda» kongregatsioon, patukustutusdoktriin, patukahetsuskirjad, patulunastuskirjad; pallium ei ole missarüü, nagu väidetakse (lk 230), vaid stoola liike, jne.
Eesnimi Pius ei ole Eestis vist tarvitusel, ent kas omastav ja osastav peaksid ikka olema Piusi? Tagakaanel küllap pahim aps: «kõik 266 paavsti». Keegi ei tea, kui palju paavste on tegelikult olnud. Tuleks öelda: «kõik teadaolevad paavstid» vms.
Mõlemas raamatus on üsna rikkalik register, mis aitab otsitavat teavet kätte leida. Suur aitäh kirjastusele Sinisukk kahe väga vajaliku raamatu eest!

Vello Salo

3 Kommentaari artiklile “Rooma kiriku lugu – maakeeli!”

  1. Jacob von Holtz ütleb:

    Roomastelle omma ,matsidelle omma.

  2. Ustav kodanik ütleb:

    Lõpuks ometi saan targemaks ja mine tea, ehk hakkan roomlaseks, see ikkagi püha linn ja kõik teed viivad Rooma nagu öeldakse.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)