Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Rõõm väikestest asjadest

25.11.2020 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Igal ajal on raskuste kõrval oma väikesed rõõmud. Kõik mäletame veel väga hästi, kuidas kevadel meelitasid päikselised kevadilmad rahvast rappa nautima meie kaunist loodust. Raba oli ikka seesama, mis aastakümneid, ainult meil polnud aega sinna vaikust kuulama minna. Ega vist rahvamasside tõttu just vaikne olnud, aga see selleks. Praegu sõuavad hallid pilved üle taeva ning külm tuul lõõtsub põldude ja katuste kohal. Ei kutsu meid raba ega mets, vaid ainult soe ahi. Soojas on hea mõtteid mõlgutada.

Järgmisel aastal möödub 30 aastat ajast, mil Eestis toimus esimene missio. Vennasrahva soomlaste eeskujul ja abil peeti see Läänemaal, meenutab misjonikeskus. Ka tuleva aasta augustis toimuv misjoniüritus on plaanitud just Läänemaale ja kannab pealkirja „Rõõm vabadusest“. See pealkiri võib esmapilgul tunduda trafaretsena, äraleierdatuna, aga minu meelest on selles ülevust ja sügavat austust.

Kui „Aktuaalses kaameras“ vaatasin kaadreid, kuidas inimesed mõnes riigis tänavatel tuhandete kaupa demonstreerivad oma vastumeelsust riigi seatud piirangutele seoses koroonaga, pani see tõesti imestama ja küsima, mis on siis vabadus. Kas need tuhanded inimesed teavad või mäletavad enam vabaduse hinda? Vabadus ei ole ju marssida lippudega tänavatel ja nõuda piirangute lõpetamist, vaid õigus kaitsta lähedaste ja sõprade, kõigi inimeste elu. Ka sellega, et tavaelus tuleb paljust loobuda. Keegi ei sunni ega saa sundida meid rõõmust loobuma. Eks igaüks teab kõige paremini, mis talle rõõmu valmistab. On see siis süvenemine Piiblis kirjutatusse, mõne võõrkeele õppimine, laste või lastelastega mängimine – võimalusi on tohutult. Olen end korduvalt leidnud mõtisklemast jumaliku ettehoolduse üle. Millest meid käesolev koroonaaeg tegelikult säästab ja mida ta meile õpetab lisaks sellele, et oskaksime väikestest asjadest rõõmu tunda? 

Rita Puidet

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)