Rõõm osaduses koosveedetud sügisesest päevast

Eesti Kiriku toimetus tegi mihklipäeval väljasõidu Maarja-Magdaleenasse, Tartust 30 km kaugusele endisesse kihelkonnakeskusesse.

Toimetus on varemgi käinud kogudustes külas, aga need on jäänud mitme aasta tagusesse aega. Selgi korral tuli kuupäeva muuta ja lõpuks jäi ikka paar inimest kodu hoidma. Teele asusid peatoimetaja Sirje Semm, allakirjutanu, keeletoimetaja Sirli Lember, reporter Rain Soosaar, levijuht Sirje Kasemaa ja küljendaja Salme Uustare.
Kui küsida, miks Maarja-Magdaleenasse, siis vastus on lihtne. Toimetus ja kogudus on lähedalt seotud: koguduse juhatuse esimees Juta Luts hoiab raamatupidajana korras toimetuse rahaasjad, 2005. aastast kogudust teeniv Aivo Prükk aga aitab toimetust arvutitehnilistes küsimustes. Üllatavalt mõjub veerand sajandit toimetust juhtinud peatoimetaja ütlus, et tema pole varem sealses kirikus käinud.

Tervitab tulijaid
Tartust poole tunni sõidu kaugusel tervitab asulasse jõudjat pika sihvaka torniga kirik. Samas on siinse elu keskus – pastoraadi katuse all on ruumid rahvamajale ja teisel korrusel raamatukogule. Õige pisut eemal on bussipeatus. Uudistaja märkab ka punastest tellistest vana meiereid, maamaastikule poole sajandi jooksul omaseks saanud kortermajad jäävad väheke kaugemale. Kuigi siingi on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, annab aleviku elujõulisusest tunnistust J. V. Veski nimelise põhikooli olemasolu. Sel sügisel läks esimesse klassi viis last. Köstrikool alustas Maarja-Magdaleenas aastal 1680.
Pisut kummaline on ehk asjaolu, et Maarja-Magdaleena kirik on algselt olnud Palamuse koguduse abikirik. Nii on tema kohta esimest korda kirjutatud aastal 1380. Liivi sõjas hävis suur osa kirikust, parandamist vajas ta pärast Põhjasõda. 1885–1887 ehitati kirik põhjalikult ümber ja lisati torn ning Palamuse kirikust märksa suuremana on teda kummaline abikirikuks mõelda. Aja kulgu märgivad kiriku juures asuvad kaks maakivist risti, mis on tunnistatud kultuurimälestiseks. Muinsuskaitseameti kodulehekülg kinnitab, et need pärinevad 17.–18. sajandist.
Teeme tiiru ümber kiriku, naudime sügisest soojust ja vihmajärgset värsket õhku, imetleme loodust ja tõdeme, et krohv on kirikuseintelt maha tulnud (krohvitud viimati 1996). 2010 pandud uus katus helgib sügiseses valguses.

Tugev side
Oli tavaline pühapäeva hommik. Õpetaja Aivo Prükk ütles, et harilikult käib jumalateenistusel umbes kümme inimest. Seekord sai siis kirikulisi rohkem, külalised moodustasid koguarvust poole. See, et pühakojad on tühjad, on paljude maakoguduste igapäev. Kuuleme, et sealseski kirikus käib kaks-kolm perekonda. Enne jumalateenistust oli Tartust tulnud õpetajal leeritund kahele inimesele.
Üle küla ja ümbritsevate põldude kaigub kellahelin – koguduse kauaaegne liige Ilme Roosimäe tõmbab tuulekojas kella. Varem pidi ta üles torni ronima, aga 2008. aastast, kui kellasüsteemi uuendati, pole seda enam vaja teha. Jumalateenistusele on tulnud ka üks pere, lapsed kaasas, sest pärast teenistust algab pühapäevakool. Tundi annab õpetaja abikaasa Heidy Prükk.
Kui vaimuliku pere elab Tartus, siis just abikaasa Heidy on see, kes igapäevaselt on Maarja-Magdaleenaga seotud. Tema on tööl siinses raamatukogus. Pere side külaga on tugev – siin lähedal Särje külas elab vaimuliku ema Malle Prükk.

Taevas kirjas
Kohtumise üheks eesmärgiks oli kuulata üheskoos jumalasõna ja jagada armulauaosadust. Ja nii me kuulsime jutlusest, et tänapäeva inimese üks suuremaid hirme on kartus ebaõnnestuda, näida nõrk. Nii nõuab vaprust saada jumalalapseks, heita oma mure Looja peale, kui väga me ka ei tahaks ise oma elu juhtida.
Jutluse kirjakohas Matteuse 18:3 ütleb Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!“ Õpetaja kinnitas kirikulistele, et nende nimi on taevas kirja pandud ja Jumal kannab imeliselt meie eest hoolt. Muusikaga teenis orelil kaasa Joel Ilja. Oma patte kahetsenud, usku kinnitanud ja armulauast osa saanud, võis päev jätkuda pastoraadis.
Meie inimesed on tõesti imelised, ka sealne rahvas suutis toimetust üllatada. Legendaarne kellalööja Ilme kinkis igale külalisele kimbukese maitsetaimi ja muidugi ei puudunud laualt tema valmistatud taimetee. Eriliselt maitsva kringli oli küpsetanud Malle Prükk, mõnusa kausikoogiga üllatas Juta Lutsu tütar Leevi. Vestlus kohalikust elust jätkus veel tükk aega.
Plaani võetud Juulamõisa kohviku külastus tekitas kohapeal väikese segaduse, sest magustoitu oli ohtralt juba söödud, kuhu see soolane veel peaks mahtuma. Aga mahtus sedagi. Toimetuses kausis on koguduse õunaaiast korjatud ubinad ja külakostiks kaasa pandud viirpuumarjad. Neid mekkides teame, et meie süda on ka ihulikult hoitud. Ja üks on päris kindel – järgmise väljasõiduga toimetus mitu aastat ei oota.
Rita Puidet

Kohtumised
Eesti Kiriku toimetuse rahval on pikk, aga äraunustatud traditsioon külastada kogudusi. Esimesed väljasõidud tegime 1997. aastal Saaremaale. Kuigi me suviti ikka kohtume oma lugejatega suvereisidel, on neil kohtumistel hoopis teine eesmärk. Sel sügisel tuletasime vana tava meelde ja sõitsime Maarja-Magdaleenasse. Sealne pühakoda on tõesti üks väheseid, kuhu ma oma ametisoleku ajal ei ole jõudnud, ehkki sinna on Tartust vaevalt 30 km.
Kohtumised inimestega, ühine armulauaosadus jumalateenistusel, hilisemad jutud kohvilauas, üksteise tundmaõppimine on rikkus ja väärtus, mis jääb hinge helisema. Ja koguduseinimestelegi pole loetud nimi leheloo all ainult nimi, vaid tuttav inimene.
Mõtlesime toimetuses, et meie järgmine väljasõit võiks olla ette kokku leppimata ja ehk mõne väiksema koguduse jaoks ootamatugi, aga tulemata see ei jää.
Sirje Semm,
Eesti Kiriku peatoimetaja

Pildigalerii: