Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Rõõm Jumalaga jäämisest

17.04.2013 | | Rubriik: Jutlus

Jh 16:16–23
Hõisake! Nii hüüab selle pühapäeva psalmi antifoon ning Jeesuski kõneleb rõõmust, mida keegi ristiinimeselt ära võtta ei saa. Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!
Aga miks? Kust see rõõm ja hõiskamine õieti tulema peaks? Ülevoolavalt rõõmsal meeleolul võib ju olla mitmesuguseid põhjusi. Kui on hästi magatud, ihu eest hoolt kantud ning viibitakse meeldivas seltskonnas, võib lisada ka pisut rütmikat muusikat ja ongi särtsu kui palju. Umbes aasta tagasi oli Eesti Ekspressis ilus fotoseeria Krišna munkade elust. Kena oli vaadata, kuidas inimesed rõõmsal meelel juba varahommikul trummi löövad ja tantsu vihuvad. Eks säärast rõõmsat elevust leiab ka mõne meile lähemal oleva usurühma juurest.
Kuid petlik on õnn, mis sõltub kaduvaist asjust. Kõik maised hüved ja igasugune heaolu on ju paraku (või õnneks?) mööduvad nähtused: olgu selleks siis positsioon inimeste hulgas, kogutud vara või ihulik tervis. Ihu isegi saab viimaks mullaks, tema moodustanud aineosakesed saavad uue rakenduse ja mis neist edasi saab … Jumal seda teab (1Ms 3:19; Kg 12:7). Ka loodus, mille ilu annab kaunil kevadpäeval, kui maailm lume alt jälle välja sulanud ja elule tärganud, küllaga põhjust hõiskamiseks, kaob varem või hiljem (Lk 21:33). Issanda päeval «hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam», hoiatab püha Peetrus (2Pt 3:10).
Seitse korda kordub tänases evangeeliumitekstis sõna «pisut» (kr mikron). Ja õige kah: siin maailmas näibki meil kõike olevat ainult pisut ja üürikeseks, nii et võidakse küsida, kas saabki üldse rõõmustada kõige selle surma ja kaduvuse keskel. Ehk ongi inimese osa siin laias ilmas piirduda vaid lõbudega, «söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii» (1Kr 15:32)? Vale! Jumal on Jeesuses Kristuses teinud meile sellist imet, mis paneb südame hõiskama igavesti.
Jeesuses Kristuses on Jumal tulnud meile väga lähedale: ta on saanud inimeseks, luues nõnda silla end tõelisest elust ära lõiganud inimkonna ja enda vahele; silla, mille kaudu ristimises ja usus igaüks võib pääseda tagasi tõelisse ja kadumatusse ellu. Ta on meie surma ära surnud, et meie igavesti Jumalale elaksime. Jumal-inimene Jeesus Kristus on tee, tõde ja elu. Meie oma! Kui üldse miski saab anda põhjust rõõmuks, siis on see tema.
Jumalaga jääda tähendab jääda hüvasti, sest Jumal on kõige hea allikas. Jeesuses Kristuses on Jumal tulnud meie ligi ja kutsub meid tulema enda ligi (Mt 11:28; 1Ms 3:9) ja jääma jumalaga. Jääma hüvasti. Iga päev ja igavesti.
On kaunis alustada igat päeva end Vana Testamendi 95. psalmi sõnadega Jumalale usaldades: «Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole! Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!» Nii algab hea päev.
«Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad sinu palge valguses, Issand. Sinu nimest rõõmutsevad nad iga päev, ja sinu õigluses nad ülendatakse.» (Ps 89:16–17)
«Maitske ja vaadake, et Issand on hea!» julgustab meid Taavet (Ps 34:9). Me kõik oleme kutsutud saama tippteadlasteks pühakute teaduses: Jumala tundmises ja kogemises. Oleme kutsutud tipptasemel sommeljeedeks Jumala headuse maitsmises. Kas julgeme proovida?
Nagu see, kes on kord maitsnud mett, on targem tollest, kes vaid mikroskoobi ja raamatutarkuse abiga mee omadusi uurinud, nii on ka meie kogemus Jumalast: on oluline teada tema kohta nii palju, kui on võimalik, kuid veelgi olulisem on, et meil oleks Jumalaga isiklik side ja kogemus. Et tema tegude tundmaõppimine annaks meile selle teadmise, et need on tehtud armastusest meie vastu, ning kogemuse, et olgu elu hõlbus või keeruline, meie Looja armastab meid igavese armastusega ning laseb viimselt kõik meie kasuks tulla. Chesterton soovitab: olgu su usk vähem teooria ja rohkem armulugu!
Jumalas elatud elust võrsub rõõm, mis erineb kaduvate asjade üle tuntavast. Naljatlemisi on öeldud, et inimene, kes on rõõmus iga päev, ei olegi inimene, vaid ilmselt mingi telesõu saatejuht. Maailmas meie ümber on naeratamine ja tehtud rõõmsameelsus paljudes ametites kohustuseks saanud. Ent ristiinimese rõõm – igavikus elamise ja Jumala tundmise kindlusest võrsuv seesmine hoiak – on midagi võrratult paremat.
Üks teoloog jutustas kord surma lähenedes, kuidas tervise jätkuv halvenemine – see, kuidas üks organ teise järel üles ütles, üks taju teise järel tuhmus ning võimed väsisid – oli talle tunnistuseks Jumala armastuse kohta. Ta ütles: see on taas nagu lapsepõlves, kui isa väikese poisi magamaminekuaja saabudes riidest lahti aitas ning laps võis rahus uinuda, teades, et isa teda valvab; nii riietab Jumal mind nüüd lahti selleks, et võiksin tema armu varju all uinuda uue ja igavese päeva lootuses.
Kiidetud olgu Jeesus Kristus igavesest igavesti!

Nigola,Toomas

 

 

 

 

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)