Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Rõõm Jeesusest Kristusest

18.12.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: olge rõõmsad! Issand on ligidal! (Fl 4:4,5b)
Mõni aasta tagasi nägin telerist jõulueelset tänavaküsitlust. Inimestelt küsiti, mis on rõõmustavat saabuvate jõulupühade ajal. Vastajad aga ütlesid, et ei ole midagi rõõmustavat. Hoopis kurvastavad kallid hinnad, väikesed pensionid ja palgad. Käesolevaks aastaks on paljude arvates meie elu isegi paremaks läinud. Aga siiski on palju vaesust ja muretsemist.
Kuid usklikud inimesed, kes jõulupühade tõelist tähendust teavad, ütlevad ju kohe kõhklematult: jõulupühad ise rõõmustavad meid. Jeesus toob meile rõõmu.
Jõulude ajal hüüab ingel: «Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu». Karjased olid rõõmsad, kui nad Jeesust nägid, kuna enne seda olid kurvad ja tundsid hirmu. Uus Testament kõneleb palju sellest, kuidas inimesed rõõmustusid Jeesust nähes. Rõõmustus rahvahulk, kui Jeesus eesli seljas Jeruusalemma ratsutas (Mt.21:1–11), rõõmustusid jüngrid, kui nad Jeesust surnuist ülestõusnuna nägid (Jh.20:20). Meie Issand Jeesus Kristus on väärt, et Temast rõõmustuda. Ta toob pattude andeksandmist.
Teame, kuidas süütunne inimese südame raskeks teeb. See mõjub inimese psüühikale ja võib viia tema elu üsna puntrasse. Aga saame oma patu anda üle Jeesusele ja võtta Temalt vastu andeksandmist, täielikku patust vabastamist. Jeesus valmistab meile eluaset Taevas. Kord viib Ta meid kõiki igavese elu maale.
Rõõm Jeesusest Kristusest, pattude andeksandmisest ja tulevasest, igavesest elust on Püha Vaimu vili. Need ei sõltu maistest olukordadest. Usklikud rõõmustavad isegi viletsuses.
On ka inimesi, kes moodustavad teise äärmuse: nad naeravad demonstratiivselt, justkui pulbitsevad ülekeevast rõõmust. Nad arvavad, et see on vaimulik rõõm. Üks eakam koguduse liige jutustab, kuidas ta aastaid tagasi koos oma keskealise tütrega läks tuttava kaaslinlase surma puhul enne tema matuseid lesele kaastunnet avaldama. Nad läksid tumedas riietuses, nagu surnu ja leinaja juurde minnakse. Jõudes kohale, tuli lesk vastu, valjusti hõisates. Ühel teisel matusel nägin, kuidas keegi ärasaatjaist, vanem naine, tuisuse ilmaga haua kinniajamise juures püüdis demonstreerida oma rõõmu ja energilisust.
Aga kas vaimulik rõõm väljendub niisugusel viisil? Vaimulik rõõm ei tähenda minu arvates tasakaalutuid ülevoolavaid tundeid. Vaimulik rõõm on pigem pidevas lootuse meeleolus olemine. Kristlane seisab kindlasti teistsuguste mõtetega lahkunu puusärgi juures kui uskmatu. Ta ei tunne lootusetut meeleheidet. See pole ka nõrk saatusega leppimine. Teisest küljest: ta ei pea ka väljendama ülekeevat rõõmujoovastust. Tema süda on palves. Ta on pidevalt palves lahkunu pärast, et usaldada teda Jumala armu ja halastuse hoolde. Kristlane on pidevalt palves oma elu pärast, oma usuelu pärast, oma maisete rõõmude ja murede pärast. Ta kannab oma palved aina Jumala ette ja loodab Tema targale nõule ja abile. Nii püsib kristliku inimese hing terve ja rõõmus.
Me oleme rõõmsad Jumala armu pärast, mis meile Kristuses ilmunud. Aga me viibime püsivas palves seepärast, et Kristusel oleks eluase meiegi südames.
Arvo Lasting

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)