Rõõm Jeesuse tulekust

Advendiaja teisel pühapäeval süütame ootusaja kaks küünalt. Võrreldes nädalatagusega kasvab valgus kahekordseks. Jeesuse tulek läheneb üha. Lüheneb tema sündimise püha ootusaeg.
See kasvatab meis elevust ja rõõmu, aga võib pingestada ka stressi. Kasvab lootus pikkadeks pühadeks, et olla koos omaenda perega, omastega, leiame aega sõpradele. On armas kinkida tähelepanu ja leida ise sooja tähelepanu. Koos põneva külakosti, kinkide ja piduliku meeleoluga ning erilise toidulauaga. Samas on vaja kõik need jõulutarbed osta. On tore jõuludeks ette valmistada, aga on ka tarvis pühadeks täiuslikult valmistuda, laitmatult, puudusteta.
Aga Jeesus ei kõnele advendiaja teisel nädalal enam oma sündimise pühade vastuvõtust. Ta meenutab, et on võimutäiusesse tõusnud kuningas, kes ihkab meie juurde tulla taas kord nähtavana nagu kord Petlemma hälli. Aga tulla tõesti nähtava kuningana uuemas rollis.
Ta tuleb nüüd tooma õndsust vastavalt oma tõotusele. Õndsust, et päästa meid igast murest, valust ja võitlusest täielikku rõõmusse. Just nimelt Jeesus vabastab meid vaevapingutustest, et seada meid taevasesse pidulauda, ja ta tahab ise meid teenida. Tema tulekut ootame ja me ei tea, kui lähedal see tema kuninglik tulek on. Kas juba enne meie ajalehe ilmumist, enne jõulupühi või alles pärast mitme põlvkonna vahetumist tuleb Kristus etteaimamatul hetkel. Tuleb nagu varas, kes siiski koputab uksele, aga ei jää ukse taha ootama, vaid vajab kohest avamist.
Kas meie meelsus on valmis temaga kohe kaasa minema? Kristuse taastulek tekitab elevust, et saaksime ilmavaevast vabaks ja istuda tema pidulikus lauas. Aga me ka kardame tema tulekut. Meie hinged on ikka kinni kodus, meie toredas majas, olmemugavustes, rikkalikes andides, mis jõule toidavad ning ehivad, meie äris, kullas ja karras, meelelahutustes ja lõbustustes. Kui raske on inimestel selle kõige juurest vastata lihtsale kutsele tulla pühapäeval üheks tunniks kirikusse. Sest ei ole aega. On tarvis töökohustusi täita, palka teenida, elutarbeid varuda, külalisi võõrustada. Ei ole aega Issanda juurde tulla, et lasta temal meid teenida.
Enne kui Issand meid kirkas taevariigis teenib, teenib ta meid juba siin ja praegu. Väga selgesti teenib tema just kiriku jumalateenistuses. Aga tema sõna ja palveand saadab meid kõikjal. Ning kõik eluhüvedki on Jumala loodud annid, milles ta meid teenib. Tarvitaksime neid vaid rõõmuga, ilma vaevapingeta. Näeksime Issanda teenimist meie elus, paneksime seda tähele.
Meilt ootab Issand omakorda igapäevast teenimist töös ja palves. Meie niuded peavad olema vöötatud, et me töötaksime ustavalt ja järeleandmatult oma ülesannetes ja kohustustes, mis Issand on meile ulatanud, mis oleme temalt vastu võtnud. Et me töötaksime rõõmuga. Sest töötame Issandale. Me peame töötama nii palju, nagu tema meile selleks tervist ja jaksu annab. Kuid mitte rohkem. Kui meil jääb omaenda loodetud töödest midagi tegemata ja omaenda seatud plaanidest midagi täitmata, siis oleme töötanud Issandale ja ta mõistab meid. Ta soovib, et töötaksime rõõmuga, mitte meeleheite, pinge ega murega.
Teiseks meie lambid põlegu. Selle tähendamissõnaga kutsub Issand meid püsivalt palvetama. Et hoiaksime pidevat palvesidet temaga. Palvetamine jaotub aktiivseks palveaktiks ja sõnatuks palveühenduseks. Pühast Vaimust ristitud kristlane on pidevas palveühenduses Jumalaga. Nii oleme tema ees aina avatud oma seisundi, oma mõtete ja tunnetega. Selles palveühenduses kuulame üha Issanda sõna, tema Vaimu lohutust, õpetust ja juhatust.
Kuid lisaks sellele on tarvis aeg-ajalt keskenduda kogu oma vaimu, hinge ja ihuga palvele. Panna käed kokku, kummardada pea ja öelda Issandale välja kõik see, mis on südamel. Olgu meie südamel ja palves kiitus, olgu seal rõõm, olgu seal siiski ka mure, rahutus, otsingud, katsumused, kiusatused, etteheitedki. Kõike seda saame rääkida Issandaga, tunnistades sel viisil tema lähedust.
Just nõnda ausas töös ja palves peame olema valmis Issandat ootama tema aimamatul tuleku hetkel. Olema valmis tema tulekuks alati suure rõõmuga, ilma pinge ja kartuseta. Sest ta vabastab meid varumise pingest ja päästab oma õndsuselauda äraarvamatusse rõõmusse.
Anna-Mari Kaskinen kirjutab teisel advendiaja pühapäeval: «Ma oma südamesse tee avan, vaatan valgust lummavat.» Avagem oma südamed Issandale, sest sellele uksele ta koputab juba täna. Sest Issand teenib meid. Tema annab meile töö ja palve. Tema annab meile jõulud. Tema annab meile taastuleku ootuse. Ta tuleb kord oma kutsega. Kõiges selles tahab Issand meile üksnes rõõmu kinkida. Võtkem vastu tema vabastav rõõm tööks, palveks, ootuseks ja koos temaga minekuks.
Aamen.

 

 

 

 

Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja