Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Roman Toi – 105 3. osa

16.06.2021 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust
Vaiki ja Roman Toi. Erakogu.

3.

Selge koguduselaul

Veel ligemale aasta hiljem (1. sept. 1985) tuleb Roman Toi sellesama laulu juurde tagasi ja kirjutab nii: Ma ikka mõmisen selle „Nüüd tulge kummardage“ asjus, sest nii viis kui sõna on värsijala ja muusika rütmi poolest segane. Millal on siis melismaatikat vaja kasutada ja millal mitte – sellest saabki kogudusele jäädav peavalu. Tõsi, inglased on seda laulu niisuguses „mulgikapsa“ korras nii kaua aega laulnud, et nemad enam ei saagi aru, et mõni salm on jambiline ja mõni trohäuses. Võibolla tulen selle teema juurde kunagi päris konkreetse ettepanekuga tagasi. Ka siin on tehtud üks tõlge, mis ka aktsepteerib seda ebajärjekindlust luule rõhkudes.

Mitmes kirjas tõstab Roman Toi üles fermaadi küsimuse, mis Punscheli noodiraamatu järgi on lauluviisi ära hakkinud ja tükeldanud üksikuteks viisijuppideks, nii et laulmine hakkab venima ja laulu mõtte jälgimine katkeb. 

Kuna selge ja sujuv koguduselaul on talle oluliselt tähtis, teeb ta oma 2. märtsi 1986. a kirjas sellest teemast lühikese ja praktilise kokkuvõtte.

Kõneldes koraalitraditsioonist, olen tuhninud teisi kultuuriuurijate kirjutusi, samuti jälginud – eriti saksakeelset diskussiooni – ja selguse asemel paiskunud veel rohkem segadusse. Küsimuses on meie koraalilaulmise traditsioon. – – – Kokkuvõtlikult võiks ütelda, et koraale lauldakse niisama selge traditsiooniga nagu eesti keele kohta öeldakse, et „kirjutatakse just nõnda nagu räägitakse“. Eriliseks valulapseks on muidugi tempo ja veel enam see kurikuulus fermaat. Viimasega liiga ausalt ümber käimine purustab kogu koraali astmaatiliseks, üksikute lausete muusikaliselt mitte enam üksteise juurde kuuluvaks seeriaks. Olen siin katsetanud komade kohal mitte fermaati pidada, et kogudus saab sellest aru ka! ja laulab keelelise lause ilusaks tervikuks. 

Helivältuse pikendamisest

Ka oma 20. juuni 1987. a kirjas ei pääse Roman Toi fermaadi-teemast mööda, kuna koguduselaul ja selle parandamine on tema põhiline südamemure.

Olen sõnade osas palju vähem murelik, kui lauluVIISIDE asjus. Meil on laulmise asjus tekkinud vist õige palju traditsioone, olgu tempode, fraseerimise ja eriti fermaatide suhtes. Olen siin nüüd mitu loengut pidanud fermaatide küsimuse lahendamiseks. Need kõik suunduvad väitesse, et fermaat, mida kohtame Punschelis (õnnetuseks), ei ole muusikaline, vaid lihtne muusikaliste fraaside eraldamise märk. Kui me fermaadi muusikalise märgina ametisse tooksime, siis muutub mõnigi laul lausa astmaatiliseks, koomilisekski. Eesti keele lauseehituse valguses tekib nende „fermaatide“ läbi hoopis tarbetut, jutu mõtet segamini paiskavat praaki. – Võibolla sellest edaspidi pikemalt.

Ma arvan, et siinkohal oleks sobiv igaks juhuks meelde tuletada, mis tähendus on fermaadil noodipildis muusikalise märgina.

Praegusel ajal seletab näiteks Vikipeedia nõnda: „Fermaat on muusika noodikirja märk, mis annab muusikateose esitajale teosest ja muusikastiilist sõltuva võimaluse noodi või pausiga tähistatavat helivältust pikendada.“

Veel 50 aastat tagasi ei oldud nii vabameelne, vaid õpetati väga selgelt, et fermaat pikendab noodi või pausi vältust poole võrra. Ka organiste koolitati selle põhimõtte järgi. 

Heaks näiteks on P.157, kus noodipildi järgi tuleks laulda: Jee-sus, mei-e e-e-e-e-e-el käi Sa e-lu-te-e-e-e-e-el. Kohusetundlikud organistid nii ka tegid. See tõigi kaasa olukorra, mida Roman Toi „astmaatiliseks, koomilisekski“ nimetas ja mille vastu ta võitlema asus, selgitades, et fermaat on üksnes fraaside eraldamise märk, mitte aga noodipikkuse küsimus. Tal oli väga hea meel, kui ta teada sai, et meil Eestis ongi juba asja nõnda mõistetud ja praktiseerima asutud.

Jaak Salumäe

(Järgneb.)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)