Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Rollivahetuse valud

20.02.2013 | | Rubriik: Ühiskond

Veebruar on eestlaste jaoks tähendusrikas kuu, hõlmates Tartu rahu ja Eesti Vabariigi aastapäeva. See on vabaduse kindlustamise, allutatutest võitjateks saamise kuu.

Kõrgendatud rahvusliku meeleolu tingimustes meenub koguteose «Eesti ajalugu» II ümber arenenud mõttevahetus. Eesti keskaega käsitlev teos on tekitanud ühiskonnas vastukaja rahvusromantismi hülgava lähenemisega. See ei tähenda aga muud, kui et sündmuste käsitlemiseks ja kirjeldamiseks on mitu vaatepunkti.

Rahvuspõhine kirikuvalitsusüksus
Niiviisi võib kalendrisse vaadates näha omamoodi tähtpäevana ka 1. veebruari. See paigutub täpselt samuti võitjate ja võidetutega seotud sündmustiku kategooriasse, kuigi tavalise eestlase jaoks ehk vägagi ebatähtsal moel.
Nimelt 1. veebruaril 1921. aastal otsustas EELK konsistoorium asutada Saksa praostkonna, luues sellega mitte territoriaalse, vaid rahvuspõhise kirikuvalitsusüksuse. 22. veebruaril võis organisatsioon pidada oma asutamiskoosoleku aastapäeva. See pole aga populaarne edulugu, allutatud eestlaste üllast teest iseolemisele. See on pigem lugu kukutatud isandate ümberrivistumisest.
Eesti Vabariigi tekkega paralleelselt, tegelikult seda pisut edestades, otsustati luterlik kirik siinmail ümber kujundada vabaks rahvakirikuks, mis oleks sarnaselt loodava uue riigiga rajatud demokraatlikele alustele. Eestlased pidid oma kiriku- ja riigiideega läbi tegema suure muutuse.
Eesti oli 1917. aastal Vene impeeriumi koosseisus, luterlik kirik osa Venemaa kirikusüsteemist. Eestlased olid vaid väike rahvakilluke riiklikus mastaabis, usuvähemus laiemas Vene kristluse mastaabis ning kohalikes kubermangudes eemal hoitud kirikuvalitsemises kaasarääkimisest. Balti kubermangudes oli kirikuvalitsemine baltisakslaste käes.
Kohalike koguduste tasemel oli võimalik kiriku patroonil, kelleks oli sakslasest mõisnik, määrata kogudusele õpetaja, kes oli teadliku valiku või ka valikupuuduse tõttu paratamatult samuti saksa soost.
Selline kolmekordne vähemusrahvuse staatus muutus aga pärast 1917.–1920. aasta murrangulisi sündmusi.

Vaba rahvakiriku algustee
Usuelu tasemel olid eesti koguduste esindajad 1917. aastal otsustanud luua vaba luterliku rahvakiriku, kus võim oleks koguduste endi käes. Sõjasündmuste tõttu selle rakendamine viibis, kuid 1919. aastal toimunud teisel üleriigilisel kongressil sai viimaks ametisse seatud uus konsistoorium ja uuendusena ka piiskop. Eestlastel oli oma riik, kus nad olid ühest impeeriumi rahvast muutunud oma riigi enamusrahvusest ainuvalitsejaiks.
Sama enamus kandus ka demokraatlikusse EELKsse. Kirik oli muutumas sakslaste juhitud härraskirikust rahva oma institutsiooniks. Sakslaste suur arvuline vähemus uues süsteemis tähendas seda, et demokraatliku korra tõttu jäi paratamatult eestlaste enamuse sõna peale. (1919. a, kui põhikiri vastu võeti ja piiskop ametisse valiti, oli saksa vaimulikke kirikus rohkem kui eesti vaimulikke (Priit Rohtmetsa andmetel vastavalt 65 ja 57), seega saadi enamus mitte vaimulike, vaid koguduseliikmete häältega, sh sakslastest vaimulike teenitavate koguduste liikmed. – Toim.)
Rollivahetus ei olnud aga kindlasti mitte valutu. Romantiseeritud sõnavara kasutades võib öelda, et 700aastane orjapõli oli just lõppenud. Endistest alamatest olid saanud isandad, kõik sellega seotud pinged olid veel värsked.
Uut korda ja personali vahetumist iseloomustavad juba 1919. aastal toimunud teisel kirikukongressil ilmnenud rahvuspõhised probleemid. Kiriku uut elu alustati esmalt mainepuhastusega. Kongress võttis vastu resolutsiooni, millega mõisteti hukka Saksa okupatsioonivõimudele kiriku poolt osutatud moraalne ja praktiline abi.
Kuigi sellega otseselt baltisaksa kirikuõpetajaid ei süüdistatud, oli sõnum üsnagi selge ning käis ühte takti juba varem Eesti meedias ilmunud kõiki baltisaksa õpetajaid süüdistavate väljaütlemistega.
Kirglikkust, millega sellesse teemasse suhtuti, ilmestab usuteaduse üliõpilase Arnold Keremi käre sõnavõtt teisel kirikukongressil. Ta süüdistas vana (sakslaste) konsistooriumi tagasiastumisest hoidumises ning pani mõningatele selle liikmetele osaks kaelakohtu väärset süüd kollaboratsionismis okupatsioonivõimudega.

Võimu liikumine eestlaste kätte
Uue konsistooriumi ja piiskopi valimine tõi olusid arvestades mõneti ette teada tulemuse. Baltisakslaste esitatud ainuke saksa soost kandidaat oli endine konsistooriumi juht ülemsuperintendent Wilhelm Kentmann.
Nende lootus, arvestades meelolusid ja vana korra mainet, ei täitunud. Piiskopiks valiti 169 poolthäälega Jakob Kukk, Kentmanni sai 126 häält. Sakslased olid jäänud täielikult esinduseta, võimuvahetus oli edukalt läbi viidud. (Uue kirikukorra kehtestamise järel jätkas praostiametis siiski veel suur hulk sakslastest vaimulikke. – Toim.)
Konrad von zur Mühlen meenutas hiljem, et baltisakslastele ei olnud solvav mitte niivõrd kirikliku võimu liikumine eestlaste kätte, kuivõrd meetodid, mille abil see saavutati. Sakslaste otsus siiski kirikusse jääda oli tema sõnul mõjutatud pigem kristlikest kui poliitilistest motiividest.
13.–15. oktoobril 1920 peetud kirikupäeval tegi Oleviste koguduse pastor Hermann Hesse ettepaneku laiendada konsistooriumi kahe saksa kogudusi esindava liikme võrra, põhjendades, et seeläbi paraneks kiriku juhtkonna tasemel rahvustevaheline koostöö.
Teise ettepanekuna sooviti suurema autonoomia vaimus võimalust saksa kogudustel oma praostkond moodustada. Sakslaste siirastele koostöösoovidele lisandus samas hirm muutuda teisejärgulisteks kirikuliikmeteks. Ainuüksi juba piiratud keeleoskuse tõttu oli sakslastel keeruline koosviibimiste aruteludest täiel määral osa võtta. Uus konsistoorium oli ka probleemi teravdanud, väljastades oma esimesed käsud ainult eesti keeles; varem eesti ja saksa keeles.
Konsistooriumi laiendamise küsimus vilja ei kandnud. Arutelu käigus leiti kaasnevat liialt palju juriidiliselt ja organisatoorselt raskesti lahendatavaid probleeme. Eraldi praostkonna loomise suhtes panid eestlased sakslastele süüks separatismi ja soovimatust olla endiste orjade valitsetud.
Praostkonna kasuks argumenteerivad sakslaste esindajad tõid välja saksa koguduste ajaloolise, kultuurilise ja keelelise erinevuse. Kokkuvõttes otsustati pärast mõningaid keerukusi, et praostkonna asutamiseks vajalike ettevalmistuste tegemine ja plaani täideviimine jääb konsistooriumi ülesandeks.

Saksa praostkonna loomine
Saksa praostkonna loomise otsuse tegi konsistoorium viimaks 1. veebruaril 1921. Praostkond pidas oma esimese sinodi sama aasta 22. veebruaril. Tähtsate külaliste hulgas oli ka piiskop Jakob Kukk ise. Praostiks valiti 1911.–1919. aastani konsistooriumi assessor olnud Konrad von zur Müh­len. Juunis toimunud üldine EELK kirikupäev kiitis selle otsuse intsidentideta heaks.
Moodustatud Saksa praostkonda kuulusid Tallinnas Niguliste, Oleviste ja toomkogudus, Tartus Ülikooli ning Jaani kogudus, Pärnu Niguliste ja Narva Jaani kogudus. Lisaks liitus peagi ka väike diakonisside kogudus Tallinnas Kristiines.
Need kogudused moodustusid ühtekokku ligilähedaselt 15 000 liikmest. Tallinlased moodustasid nendest üle 2/3. Omavalitsus, olgugi et piiratud kujul, võimaldas paremat kohandumist uute oludega. Enese uue rolli ja positsiooni läbimõtestamist oli rahvuskaaslastega kergem läbi viia.
Niiviisi olid need, kes enne vabadust taotlesid, sattunud ise seisundisse, kus seda oma äranägemise järgi välja jagada. Rollid olid ühtäkki pööratud. Kahjuks olid rahvuslikud pinged peaaegu uputamas kristlikku vennaarmu. Kiriku asutavate kongresside protokollides leidub liialt palju rahvuse pinnal tehtud süüdistusi, mille kõrval sõpruse ja koostöö rõhutamine mõjub võltsina.
Tormilistel aegadel võib vennaarm iseenese eesmärkide kõrval kaduma minna. Ehk tuleks aeg-ajalt meelde tuletada Pauluse sõnu efeslastele: «… kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust» (Ef 4:1–3).
Siim Suurkaev,
Tartu ülikooli üliõpilane

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)