Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Roland Karo: olulisim on inimesi kuulata ja nendega rääkida 

18.01.2023 | | Rubriik: Persoon kaasajast


Üle aasta ülikooli usuteaduskonna juhiks olnud Roland Karo tunnistab, et selles ametis on olulisel kohal suhtlemine. Kätlin Liimets

4. jaanuaril tähistas oma viiekümnendat sünnipäeva Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja Roland Karo. Juubel annab alati põhjust vaadata nii ajas tagasi kui tulevikku. Karo oli valmis Eesti Kirikule oma mõtteid jagama.

Juubeliikka jõudnud inimene on nii mõndagi elus õppinud. Mida oled sina seljataha jäänud aastatest õppinud?

Aus vastus on vägagi kristlik: olen õppinud alandlikkust. Olles show-bisnise minevikuga, olin noorelt suhteliselt kõrk. Nüüd, olles jõudnud liidripositsioonile, olen õppinud alandlikkust. Jeesus ütles, et „kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mt 20:26) – see on ajatu tõde. Selle läbi oled ise vaimselt tervem ja ka teistel on lihtsam sind taluda. 

Mida tähendab sinu jaoks Jumal ja usk Jumalasse?

Kuulus Äksi nõid ütles kunagi, et tema ei oska aidata umbseid inimesi. Ta ei võtnud jutule neid, kellel polnud usku. Kui küsida, mida minu jaoks tähendab Jumal, siis inimene, kes ei lase Jumalat oma südamesse, see ongi umbne. Kui tahad värsket õhku, siis tuleb aken lahti teha ja minu meelest paljude inimeste hädade põhjus on see, et nad ei tee akent lahti. Jumal on minu jaoks aken kevade värskusse. Sellessamas võtmes tähendab usk julgust avada aken. 

Oled uurinud teaduse ja religiooni dialoogi. Kuivõrd on need teineteist toetavad, kuivõrd teineteist välistavad?

Täiesti kindel olen ma selles, et teadus ja religioon ei saa olla teineteist välistavad. Teadusliku ja religioosse maailmatunnetuse eristamine on väga uus asi, see on toimunud maksimaalselt vaid paarsada aastat. Vastuolu nägemine teaduse ja religiooni vahel on puhtläänelik asi: Aasia religioonides sellist vastandumist pole. Ka lääne võtmes on selline vastandumise nägemine pigem ajakirjanduslik konstruktsioon ja autsaideri arvamus kui tegelik olukord. Kui kaevuda natuke loodusteaduse eesliini, siis see sisendab olulisel määral loodu imelisuse tunnetamist. Kristliku usu aluseks on teatud ilmutatud tekstid, aga kui sageli mõtleme sellele, et meie endi DNA on ka olemuselt tekst? Tekst, milles geenid moodustavad lauseid ja mida tuleb tõlgendada samamoodi, nagu tuleb tõlgendada ka Piiblit. Geneetika ja Piibli eksegees pole tegelikkuses üldse nii erinevad.  

Eesti luterliku kiriku liikmeskonna seis pole rahvaloenduse põhjal sugugi kõige paremas seisus. Miks? 

Ma arvan, et kiriku liikmelisus ei ole kaugeltki mitte kõige tähtsam näitaja. Rahvaloenduse ning uuringu „Elust, usust ja usuelust“ 2020. aasta näitajad annavad ikkagi ainult väga pinnapealset informatsiooni. Sellest, mida Eestimaa inimene tegelikult usub, teame väga vähe. Luterlikus võtmes võiks ju mõelda ka nii, et eelkõige on oluline ikkagi see, mis toimub inimeste südames ja formaalsed näitajad on täiesti sekundaarsed. Mulle on alati meeldinud Karl Rahneri seisukoht, et maailmas leidub miljoneid anonüümseid kristlasi, kes pole kristlikku sõnumit võib-olla kunagi kuulnud, aga kes sellegipoolest elavad armastavalt ja on sellistena kristliku sõnumi olulisima nõude juba täitnud. Muidugi oleks tore, kui nad leiaksid tee kirikusse, aga olulisimaks jääb siiski armastus. 

Mida teeksid teisiti, kui oleksid kirikuõpetaja?

Paul Tillich on kunagi öelnud, et sageli vastab kirik põhjalikult ja valjuhäälselt küsimustele, mida keegi ei küsi. Oluline on tunnetada seda, mis on need küsimused, mis vaevavad inimesi, ja üritada nendele vastuseid leida. Rahvaloenduse andmed näitavad, et suurt osa inimestest kirik ei kõneta ja siin on mõtlemise koht. Kõnetada saab ainult kahepoolse dialoogi kaudu, monoloog ei kõneta. Loomulikult peab kirik armastuse sõnumit kuulutama, aga seda tuleks teha võimalikult dialoogiliselt, kuulates ka teise osapoole küsimusi, mitte pakkudes valmis antud vastuseid. 

Millised on need küsimused?

Toetudes kogemusele meile usuteaduskonda õppima tulevate noorte inimestega, tundub olevat kõige suurem vajadus nälg ja janu tähenduslikkuse järele. Paradoksaalselt on nii, et meile on tänapäeval kättesaadav kogu inimkonna poolt genereeritud teadmine ja kogu selles info virvarris on üha keerukam leida sügavamat tähendust. Tõejärgsuse mõiste võtab selle situatsiooni väga hästi kokku. Seda, millest tähendusi üles ehitada, on rohkem kui kunagi varem inimkonna ajaloos, aga teisalt on teed leida üha raskem ja väga paljudele käib tähenduse leidmine üle jõu. Tegelikult võiks see olla kiriku jaoks tohutult suur šanss, aga küsimus on selles, kuidas leiaks abivajaja ja abipakkuja ühise keele. 

Oled olnud üle aasta usuteaduskonna juhataja, mida see aeg sinu jaoks tähendab? 

Loomulikult on selles töös palju administreerimist, aga mida ma ei osanud oodata, on see, kuivõrd suure osa sellest tööst moodustab pidev suhtlemine ja seda alates üliõpilastest kuni rektoraadini välja. Just selle suhtlemise kaudu olen leidnud uue tasandi meie usuteaduskonna nägemiseks. Sellelt uuelt horisondilt avaldub palju selgemalt see, kuidas me kõik alates üliõpilasest kuni professorini oleme oma murede ja probleemidega ja kui oluline selle kõige kokkumängitamise juures on inimesi kuulata ja nendega rääkida. 

Riigi tasandil räägitakse palju kõrghariduse alarahastamisest. Kas usuteaduskond saab finantsiliselt hakkama?

Eelarve on küll pingeline, aga suures plaanis saame hakkama. Hoolimata kogu infomürast nende küsimuste ümber tuleb tõdeda, et ülikooli eelarve on 2023. aastal märkimisväärselt suurenenud. Tõsi on ka see, et kõrgharidus vajab lisaraha. Kui tahame teha head teadust ja pakkuda maailma tippülikoolidega sarnast taset, siis see nõuab lisaressurssi. 

Kas usuteadus on populaarne, milline on õppekohtade täitumine?

Usuteaduse situatsiooni Eestis tuleb vaadata laiemalt humanitaarteaduste kontekstis. Kui rääkida õppekohtade täituvusest, siis erinevalt paljudest teistest humanitaarerialadest on meil olnud viimaste aastate näitajad väga head. Eriti puudutab see meie magistriprogrammi, kuhu on leidnud tee inimesed väga erinevatelt elualadelt. Meil on näitlejaid, kunstnikke, ministeeriumitöötajaid, kõrgeid riigiametnikke, aga samas meie oma bakalaureuseprogrammi lõpetajaid. Religiooniga tegelemine on popp. Osalt lähtub see sellest, et inimestel on nälg ja janu tähenduste järele ja seda isegi siis, kui neil puudub kokkupuude religioonimaailmaga. Usun, et lähtekohad maailmale sügavama tähenduse leidmiseks pakuvad meie programmid küll. 

Kuivõrd otsitakse usuteaduskonnast ka kiriku ameti jaoks sobivaid pädevusi?

See üliõpilaste segment moodustab küll vähemuse, aga kiriku ameti suunaline huvi on minu hinnangul pigem kasvu-

trendis. Mõni aasta tagasi tehtud vilistlaste statistika näitab, et meie lõpetajatest on ühel või teisel viisil kirikueluga seotud umbes 40%. See on vägagi arvestatav protsent ja selle suurus oli ka meie endi jaoks üllatav. 

Kuidas on üliõpilased aja jooksul, mil oled töötanud ülikoolis, muutunud?

Võrreldes selle ajaga, kui mina 1999 astusin ülikooli, on tänased üliõpilased motiveeritumad ja distsiplineeritumad. Seda, mida 2000ndate alguses seostati veel raju üliõpilaseluga, näeb tänapäeval üsna vähe. Ülikooli tullaksegi õppima, mis muidugi ei tähenda, et pidusid ei peeta, sest noor inimene on ikka noor inimene. Aga minu hinnangul on nad nõudlikumad nii ülikooli suhtes kui enamasti ka iseenda suhtes. 

Tegeled vabal ajal muusikaga, mida see sulle annab?

Minu jaoks muusika ja teoloogia täiendavad teineteist ja on mõnes mõttes ühe mündi kaks külge. Nii muusikas, teaduses kui ka religioonis otsitakse universumi harmooniat. Mis puutub muusikasse, siis olen pigem jazz-harmoonia kui klassikalise harmoonia veregrupiga, mis tähendab, et püüan leida uusi ja üllatavaid harmoonia kombinatsioone ja arvan, et see iseloomustab nii minu teoloogilisi tõlgendusi kui minu muusikalist eneseväljendust. 

Kaido Soom

Roland Karo 

Sündinud 4. jaanuaril 1973

Tartu ülikooli usuteaduskonnas tööl 2006. aastast, alates novembrist 2021 usuteaduskonna juhataja

Teoloogiadoktor aastast 2009. Doktoritöö teema „Eros ja müstika. Kas müstilised teadvusseisundid on seksuaalsete reaktsioonide evolutsioonilised kõrvalproduktid?“

Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige

Abielus, peres kaks täiskasvanud tütart

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)