Rõivastugem uue eluga

Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud! Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale. Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades.
Kl 3:12-17

Kolossa kristlikku kogudust Väike-Aasia poolsaarel enam pole. Suured rahvuste, religioonide ja kultuuride ümbergrupeeringud läbi ajaloo on ta küünlajala paigast nihutanud ja leegi kustutanud.
Kord oli aga sealgi usukevad ja ärkamine. Apostel rõõmustus sellest ja tänas Jumalat. Samas on ta oma kirjas kogudusele ka murelik ja annab külluses juhendeid, et see algne vaimustus ning elujaatus eksiõpetuste või vabameelsete väärkommetega ei asenduks. Paganlikul kombelõtvusel ja endisel rüvedal elul ei tohi lasta taas pead tõsta.
See tähendab, et kristlane peab oma uut Issandalt kingitud elu elama kaunilt, sisukalt eeskuju andvalt ja pealegi nõnda, et see ei mõjuks pealepandud koormana.
Meie materialistlikult häälestatud elus on juba kord nii, et ainsateks tingimusteks elu muutmisel elamisväärseks peetakse raha võimu või kuulsat nime. Selle saavutamisele allutatakse sageli ka vaimsed väärtused – haridus, kultuur ja teadmised.
Inimkeha meenutab oma materiaalset vajadust toidu, vee, rõivastuse jm elementaarse järele igal sammul. Kas aga paneme tähele, kuidas hinge vajadused end meenutavad? Kuivõrd teistsuguseks muutub elu, kui kogu ainelise elu oma nähtustega tervenisti igavikust pärinevate, kadumatute väärtuste edendamisele mõistame rakendada!
Sellest lähtudes on apostlil midagi suurt ja tähtsat öelda ka ülestõusmisaja neljandaks, cantate-pühapäevaks, mis tänavu ühtib maikuu teisel pühapäeval peetava emadepäevaga. Apostel võrdleb Jumala omaks saanud inimese uut elu uue, taevase rõivastusega. Rahvasuu ütleb: «Riie teeb inimese.» Riietest ka tuntakse inimest. Inimest üleni kattes muutuvad riided otsekui osaks inimesest endast, andes sageli ta isiksusest eksimatult tõetruu pildi.
Paulus kutsubki meid rõivastuma nõnda, et ümbruskond meid kristlasteks peaks, seda mitte meie kristlase nime, vaid niisuguste kristliku elu omaduste järgi nagu kaastunne, lahkus, alandlikkus, tasadus, pikk meel ja suutlikkus üksteist taluda ja üksteisele andeks anda. See on meie uus rõivas.
Aga üle kõige tõstab apostel armastuse. Kui on armastus, siis püsib kristlik elu koos. Siis moodustavad erinevad rõivad terviku, nii ühe kristlase kui ka koguduse seljas.
Armastus on sedavõrd täiuslik side inimeste elus, et toob ainsana südamesse ja inimsuhetesse rahu. Ja kuna Jumal on armastuse ja rahu allikas, lepitades meid Kristuses Jeesuses iseendaga ja omavahel, siis ärkab süda tänule ja kiitusele.
Kõige viimaks ei unusta Paulus Jumala elavat sõna: «Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõige tarkusega, õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega…»
Kui kristlik elu on rõivastumine Kristusega, siis Jumala sõna, see on tähtsaim õpperaamat taolise rõivastuse õmblemiseks, hankimiseks või leidmiseks. Mujalt neid tarkusi kätte ei saa. Kõige viimaks kutsutakse meid kogu oma elu elama mitte inimesi silmas pidades, vaid Kristust. Mis ütleme või teeme, toimugu Kristuse nimel.
Emadepäeva tähtsust rõhutades tahame meeles pidada, et sel viisil «Jumala valitute ja pühade» riietumist uue eluga peab alustama maast madalast, varasest lapseeast. Laps ei suuda end ise rõivastega õigesti ja vajadusi silmas pidades katta.
Palju rohkem, kui koolidesse sisseviidava usuõpetuse osa, on headuse, armastuse, südamepuhtuse ja andeksandmise põhitõdede kasvava inimeseni jõudmiseks oluline roll just kodul.
Emaarmastus on tegelikult inimese elus toimiva ohvrimeelsuse ja ennastsalgavuse kauneim ja kõrgeim tase. Kui see on nüüd Kristuse kaudu Jumala käsutusse antud, siis võivad imed sündida ja mitte vaid üksikperekondades, vaid kogu ühiskonnas.
Ärgem siis kurtkem, et meil pole ressursse uuendada oma maa ja rahva elu. Meil on kõik olemas, kui meil on olemas Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Aamen.
Kalle Mesila,
Tartu Peetri koguduse õpetaja