Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Rohkem sõnakuulutajaid

03.05.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Kirikukogul andis peapiiskop Urmas Viilma hinnangu kirikule tervikuna. Saime teada, et kiriku liikmete ehk hingede arv kasvas 2016. a 428 võrra ja oli kokku 160 244. Vabatahtlike arv kasvas 541 inimese võrra ja neid on kokku 5384. Kõigil teenistustel ja talitustel osales 792 334 inimest ja siin oli kasv 1737 inimese võrra. Kahanenud oli liikmemaksu maksjate arv: annetajaliikmeid kokku oli 28 204. Ametitalituste arv vähenes. Sellel teemal tehakse juhtkonnas kindlasti põhjalik analüüs, et teha valikuid, kuidas kahanevad kirikutöö valdkonnad uuesti kasvule suunata. Usun, et see on pikas perspektiivis võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ei oleks minu igapäevatöö mõtestatud.
Arvan, et me elame praegu ühes pikemaajalises protsessis. Seljataga on 50 aastat kannatava kiriku kogemust, oleme rahvast teeninud 26 aastat vabades tingimustes ja arvatavasti on järgmisesse ajaloofaasi jõudmiseks ees veel 25 aastat. Valu ja kannatus, mille usklikud on üle elanud ja kogu Eesti ühiskond nõukogude terrori ajal on pidanud taluma, ei parane kergelt ega kiiresti. Tulevikku vaadates ootavad meid kindlasti ees uued katsumused. Aga nii, kuidas Jumal lubab meil elada ja töötada, tahame oma osa täita ja olla ustavad.
Peapiiskop ütles ettekande esimeses osas ühe lause, mille kohe poolpaksus kirjas arvutisse kirjutasin: Kui me ei misjoneeri ega arenda noortetööd, siis ka kiriku liikmeskond väheneb. Peapiiskop ütles, et on märganud kasvavat huvi kirikuga seotud teemade vastu. Peaksime kogudustes teadlikumalt analüüsima ja püüdma tänapäevasemate evangeliseerimismeetoditega toetama inimeste jõudmist Kristuse juurde. Viilma tunnistas, et kohtumised poliitikutega on kujunenud õppetundideks kiriku ja usu mõistete teemal.
Kirikutöötajatena teame, et teadmised usu alustest ja kiriku mõistetest on suuremas osas olematud ja leidub ka palju ekslikku õpetust. Seetõttu leidsin ettekandest sõnumi, millele kirikutöös on vaja palju suuremat tähelepanu pöörata. Vaimulikus töös peaksime õpetamise osale senisest rohkem keskenduma. Ka Jeesus andis misjonikäsus ülesande: „õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud“ (Mt 28:20).
Me peaksime ilmik- ja äratusjutlustajate rolli elustama ja nende kaasateenimise võimalusi laiendama. Vennastekoguduse ajaloos tegid kuulutus- ja äratustööd lihtsad kogudusevennad. Külades pidasid vennad koosolekuid, pereisad võtsid kätte Piibli ja lugesid perele. Neil ei olnud palju haridust, aga nad jagasid Jumala sõna rahvale. Eestis töötasid äratusjutlustajad. Üks nendest oli õpetaja Priit Rannuti isa. Priit Rannuti eluloos „Mälestused“ (2013) on lk 35–42 ära toodud, kui aktiivne oli vendade töö ja kui palju peeti vaimulikke koosolekuid. Praeguseks on koosolekute pidamine jäänud ainult vaimulike pärusmaaks ja me ise oleme hakanud imetlema oma oskust sõna jagada.
Peaksime luterlastena eeskuju võtma Lutherist, kes andis Piibli rahvale lugeda ja õppida. Seda peaksime tegema ka oma kirikus. Koolitama jutlustajate ja äratajate kaadri, kes vaimulike kõrval rahvast äratavad ja õpetavad. Jumal kutsub ristimises iga koguduseliikme oma kaastööliseks ja varustab armuandidega.
Vaimulike juhtidena on vaja välja astuda mugavustsoonist, kus me pigem teeme ise kõike ja väsime. Peaksime oma rolli ümber mõtestama just selles suunas, et usaldada koguduseliikmeid tegema ka vaimulikku teenimistööd. See laiendaks sõnakülvi ja usu õpetuse tundmist. Ma ei näe maakogudustes, kus on vähe nii raha kui rahvast, muud tuleviku väljavaadet, kui et hooldajaõpetaja puudumisel koguduseliige ise jumalateenistuse läbi viib. Hirm tagasilöökide ja ebaõnnestumiste ees on põhjendatud, aga see kasu, mida võime saavutada, ei ole sellega võrreldav. Jeesus nägi lihtsas kaluris kirikujuhti ja Jumala inglid ilmusid maailma ajaloo suurimate sõnumitega karjastele.
Peapiiskop kutsus kaasa mõtlema ja uusi teid otsima, kui ütles: „Ma ei tunne kirikut olevat uinuvas olekus, kuigi elurütm Tallinnas ja teistes linnades erineb oluliselt maapiirkonna elust. Siiski on mul tunne, et ees seisab palju väljakutseid, millele peame vastu minema ning mis sunnivad meid oma mugavus- ja vahel ka vabanduste tsoonist välja tulema ning tegutsema hakkama.“ Nende tulevikku vaatavate mõtetega lõpetan ja soovin õnnistatud ülestõusmispühade järgset aega.
Leevi REinaru2016dets

 

 

 

 
Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)