Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Rohkem selliseid mehi …

20.04.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Ühel harukordsel esmaspäeval, sest 29. veebruari ei leia just iga aasta kalendrist, seisin ma imearmsa maakiriku ukse ees, sulnis ootus põues, sest kohe pidi ilmuma laulatusele noorpaar. Tundus, et nad viibivad ja seegi paistis loomulik. Ühtäkki ehmatas mind külateelt kostev tundmatu, madalavõnkeline mootoriurin ja peatselt vuraski kirikuväravasse suur soomuk, mille kaks tagumist luuki avati otsekui paraaduksed ning välja astus pidulikus kaitseväe vormis veebel Rasmus Penno koos kauni mõrsja Heleniga. Rõhutan üle üht liigutust, mida tavainimesena ei pruugi üldse tähele panna: astus välja! Reipalt kirikuteel sammuva Rasmusega oleme uue aja relvavennad, staatuse järgi veteranid, sest oleme mõlemad osalenud sõjalistel operatsioonidel – mina Balkanil, tema Afganistanis, kus ta 2008. aastal kaotas osaliselt jalad. Ometi pole see tõelist võitlejat takistanud elamast täisväärtuslikku elu.
Mõne aasta eest, kui olin kaitseväes välja kuulutanud järjekordse sügisese leerikursuse ja viisin leerilapsed koguduse leerigruppi, tuli koguduse õpetaja mind hiljem tänama: «Too mulle veel selliseid mehi – nad on ehe näide positiivsusest, et kui midagi on juhtunud, siis ei jääda koju, vaid elatakse täiesti normaalset elu. Sellised mehed annavad teistele elulist eeskuju!»
Aastal 2013 panime Rasmuse ja seitsme kaasvõitlejaga aluse Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingule, mis on saanud sinilillekampaania vedajaks. Toona ei vabandanud noormees kordagi, et vaata, ma ei tohiks neid raskusi tõsta. Enamasti oli ta hoiak selline: «Tead, üksi on seda kampaaniatelki Vabaduse platsile ebamugav üles lükata. Kui saaks mõned mehed appi!»
Rasmuse laulatuse pidusöögil vaatasin huviga sinna üles seatud fotoseina, mida kaunistasid pildid nii noorpaari esimestest ühistest reisidest kui muudest elusündmustest. Enim üllatas mind seal üks tühi (tühi ses mõttes, et polnud ühtki inimest peal) pilt viitega «2015 – meie tulevane suvekodu!». Ehk siis Rasmus ja Helen olid 2015. aastal hankinud Kose valda maatüki, millele kavatsevad rajada oma suvekodu. Kui ütlen lisaks, et peres kasvab kaks last, siis mõistate, miks eespool nimetasin, et praegused vigastatud veteranid saavad jätkata täisväärtuslikku elu, hoolimata ränkadest vigastustest.
Minu silmis on nad tõelised võitlejad, kes ei ole harjunud nii lihtsalt alla vanduma. Ühtpidi on vigastatute arv suur, ulatudes veidi üle 200. Teistpidi, vaadates kahekümne aasta jooksul toimunud missioone ning veteranide arvu, mis on praegu pea 3000, võib enamik tänada oma sõduriõnne, nad on tervena kodus tagasi. Veteranid on missioonilt kaasa toonud kogemuse, mida kaitsevägi ja ühiskond vajab. Nendel on reaalne kriisi- ja konfliktikoldes tegutsemise oskus. See lubab loota, et kui meie lähiümbruses peaks puhkema kriis, siis need võitlejahingega noormehed ja neiud, mehed ja naised astuvad julgelt oma maa ja rahva kaitsele, vaatamata elu ja vigastuste hinnale.
Sel laupäeval, 23. aprillil, tähistame veteranipäeva. Tori Püha Jüri kirikusse kogunetakse mälestusteenistusele. Peapiiskop süütab tule, mis viiakse langenud kamraadide haudadele. Veteranipäeva õhtul oodatakse rahvast Tallinnas Vabaduse platsile, kus eesti ansamblite saatel näidatakse veteranidele pühendatud kontserdil üles oma toetust ja tunnustust ning igaühel on võimalik soetada toetuse märk – sinilill.
Möödunud aasta sinilillekampaaniaga kogutud summast annetati Haapsalu Neuroloogilisele Rehabilitatsioonikeskusele üle saja tuhande euro. Selle abil hangiti mobiilne kõnnirobot, mida demonstreeriti 17. aprillil Tallinnas toimunud Sinilillejooksul. Küsimusele, kui paljud patsiendid võiksid sellest kasu saada, vastas kohal viibiv haigla peaarst, et aastas umbes 3000 ravil olevast isikust vähemalt 300 vajavad sellise abiseadme tuge, et uuesti käima õppida.
Lugedes psalmi 23 tihti sõjaretkel viibinud kuningas Taaveti või tänapäeva veteranide silmadega, omandavad sõnad «Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all» (Ps 23:5) otsese tähenduse. Riigina vajame inimesi, kes on valmis ohverdama meie kaitseks oma elu. Veteranid, kes elavad ja töötavad meie seas, on ära teeninud meie lugupidamise ning käimasoleva kampaaniaga on võimalus nende toetuseks kinnitada rinda sinilillemärk ja anda neile au.

Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)